Vanakunsti festival Tallinna Kunstimajas!

See on siis Eesti Kunstnike Liidu kevadnäituseks kutsutud aastanäitus. Möödunud aastal nad jagasid aastanäituse kaheks, nii et ma jõudsin ainult poolt vaatama.

Too nähtud näitusepoolik käis selleaastasest väljapanekust samaaegselt rohkem närvidele ja soojendas rohkem südant. Seekord tundus üldine tase kuidagi keskmisem, näitus homogeensem. Võib paigutuse asi olla.

Seekord oli töid üritatud kuidagi grupeerida, nii et sellist kontrasti, kus hea töö jõledaga kõrvuti on, tekkis vähem. Kõige jubedamad tööd olid paigutatud näituste tagumisse soppi, „õuduste tuppa“, sa tunned selle Aapo Puki ja Jüri Arraku järgi ära. Arrak viitsis vanasti paremini maalida ega pidanud lindinimest ja mingit teistsugust inimest keppima panema, et tähelepanu saada, Pukk jälle olevat eelmine aasta midagi veel nilbemat näitusele toonud. Sedapuhku olid niisama sellised igavavõitu portreed. Tast endast ja ta vanaisast, vist.

Õuduste toas avaldas mulle kõige rohkem muljet Marika Mescheni „Maarjamaa“. Sellega oli nii mõnigi asi valesti, aga religioossel rahvuslikul naivismil on oma koht maailmas ning ta on väljundi ära teeninud. Otse selle kohal ilutses suur ja värviline Nelly Drelli „Muusa“. See oli suur ja ülikooli kohmakas fotorealismis teostatud ning selle eetoseks oli maailmasõdadevahelise aja vaimus kapitalismikriitika. Kes siis niimoodi teeb. Ise veel noor inimene.

Mall Nukke jooksjad aga ei oleks üldse õuduste toas pidanud olema. Vaeseke.

Näituse õnnestunuim sein oli aga graafikasein. Näitus üldiselt oli kantud mahlakast seitsmekünendate vaimust, nagu oleks aeg juba ammu peatunud, aga graafikale seitsmekümnendad sobivad. Eriti tooksin välja Silvi Liiva kaheosalise taiese „Koidab. Udu liigub üle vee.“ Reti Saksa on ka ikka tore näha. Ülepea on tore näha asju, mida sa juba näinud oled, see on tegelikult ohtlik lõks ja seda ei tohiks unustada.

See nurk, kus Maria-Kristiina Ulase mannekeen, Erki Kasemetsa tikutopsid ja Lapini pisike maakunst olid, oli ka kena. Maakunst on muide see asi, kui maamees ehitab panipaigast leitud asjadest mingi vahva konstrui ja paneb selle aiaväravasse kõigile vaatamiseks. See viitab sellele, kuidas esteetiline tung elab meist kõigis. Aga Maria-Kristiina võiks ühe siukse mannekeeni ka teha, mis on Kunstihoone kõrgune ja mille jäsemeid liigutatakse masinaga.

Veel: Peeter Lauritsa üraskivärk oli tore, taastas mu usu digitrüki võimalikkusesse, enamasti, kui ma olen näinud kunstnikke digigraafikat tegemas, kasutavad nad miskipärast mingeid õnnetuid pastelseid roosasid ja rohelisi ja see, kuidas joon välja näeb, on samuti küsitav. Hille Palm oli jällegi kaks kena mosaiigiga kaetud kalapead teinud. Näeks kellegi juures aias või kodus, oleks nagu woah, kalapead. Palju oli asju, mis sobiksid kenasti sisekujunduse elementideks. Ja ma olen igati selle poolt, et inimestel oleks kodus ja sisekujunduses rohkesti kunsti, eksju, see hingestab ruumi. A' seal... pole ta näitusesaal ega pole ta kaubamaja ja kodune ruum ka mitte.

 Üldiselt võib öelda, et see näitus kujutas endast vähemat, kui oma osade summa. Sein oli töid nii tihedalt rammitud, et nad kippusid üksteist tapma, seade hajutas tähelepanu, tihtilugu oli väärt taieseid raske märgata, need olid paigutatud liiga kõrgele või liiga madalale või muidu valesse kohta. Mari-Liis Tamme „Sula“ oleks väiksemas ruumis paremini mõjule pääsenud. Otsaseina oleks saanud paigutada midagi suurt, mida on hea kaugelt vaadata. Samuti on kuidagi kurblik, et kogu kevadnäitus eksponeeris vaid ühte moodsat tööd. See oli Elo Liivi „Useful (AB)use 01“. Seal näidati, mis pesumasinast saab, kui see lahtise uksega tööle panna.

Lummav ja rusuv küte, täidab seda kunstinaudingu kategooriat, kus sa näed midagi, mida sa tavaliselt ei näeks. Konse oli mu meelest veits primi, aga ette ka ei jäänud, kujund oli lihtsalt nii võimas. Video ees oli omakorda üks töötav pesumasin. Kui mõtlema hakata, oleks pidanud sinna sisse piiluma. Ma saan täiesti aru, et vanadel inimestel peaks olema näitus, kus nad saavad vaadata, kuidas nende vanad tuttavad ikka veel sedasama teevad, mida nad tegema harjunud – jumala eest, ma teeks ise parima meelega samuti, lõikaks aasta-aastalt neile ühe pisikese paberist palja tšiki ja oleks veel rõõmus pealegi -, aga kui näitus esindab kogu Kunstnike Liitu, mis omakorda peaks esindama tervet eesti kunsti, siis hakkab kuidagi kurb, hääbumise meeleolu tekib. Et mulle meeldiks, kui oleks pigem avatud konkursiga näitus, pigem eesti kunsti aastanäitus, kui Kunstnike Liidu oma. Ja see ilma kuraatorita tegemine, ega see ka tegelikult ei toimi. Demokraatiat see ei suurenda, lihtsalt selline teistsugune hegemoonia toimib. Ning kas nüüd just parem.

Kahju on ka sellest, et näitusel nii vähe paljaid tšikke nägi. Kui juba teha niimoodi klassikaliselt, siis võiks ju vähemalt neidki olla. Herkki-Erich Merila „Carceres III“ peal on üks, väga hea töö. Ja õuduste seina peal oli ka midagi sellelaadset, aga seda ma ei julgenud vaadata.

Niisiis, kevadnäitus on veel üheksa päeva lahti. Minge kõik. See maksab ainult kaks eurot vähem, kui kogu KUMU ekspositsioon kokku. Võib-olla olekski kaval aastanäitus KUMUsse ümber paigutada, kui kogu aasta produktsiooni korraga tahetakse näidata. Seal on rohkem ruumi ja nii.



Vaata veel...
Muusika nimekiri
{{music.meta.PERFORMER}} - {{music.meta.SONGNAME}}