Vii lapsed Kunstihoone galeriisse!

Seal on Kristi Kongi ja Raoul Kurvitza eredavärviline näitus suureformaadilistest töödest. Läbi akna pole õieti näha, mis sees toimub.

Külalisteraamatu viimane sissekanne ütles lapse käega „MINU LEMMIK OLI VIKERKAARETUBA“. Vikerkaaretuba oli vägev küll. Galerii akna ette olid seatud maast laeni klaastahvlid kõigis vikerkaarevärvides ning ka lage ning seinu oli modifitseeritud, et paremaid tulemusi saada.

Samuti pakub ruum huvitavaid fotovõimalusi. Lasin ühe pildi teha, kus mu pruunide kingade ninadel vikerkaarevärvilised diskoveiklused mängivad. Seal on huvitav ringi vaadata. Raoul oli jälle teinud sellise koopa või onni, nii kõrge kui ruum võimaldab, mille seest kostub Raouli šamaaniundamist ja veikleb selline valgusmäng. See ajab pea ringi käima ja palav on seal ka, ma arvan, et va projitseerimisaparaadid kütavad telgi palavaks, veel mõned kuud tagasi oleks sellel oluline lisaväärtus olnud. Mu meelest jättis telk kõige parema mulje, kui seista otse sissekäigu ees ja siis pea sisse pista.

Kogu näitus oli õige palav, aga too päev oli väljas ka palav päev, ning peapööritus oli leitmotiiviks. Galerii tagumises otsas oli Kongi teinud suure lapseliku seinalaiuse maali, mis koosnes rõõmsatest värvilaikudest ja Kurvitz oli suured kangast köied pannud laest alla tiirlema. Need ajasid põrandal valge liiva sisse ringe. Liivaringi juures oli midagi maalitaolist veel ja miskine mehhanismus.

Näitus ühes külalisteraamatu sissekandega pani mõtlema. Pani mõtlema, et seda näitust oleks õige äge vaadata, kui olla kolm korda lühem, kui ma olen. Mis viib loogiliselt edasi sinna, et kui näitus oleks kolm korda suurem, kui ta on, siis oleks minulgi ägedam. Kuigi on tehtud nii suur, kui mahub, on näha: näitus ise tahaks ka suurem olla!

Võtame selle Raoul Kurvitza. Ta on nii viiskümmend kopikatega. Praegusel hetkel, võib öelda, on ta oma karjääri laineharjal. Ta on viimase paari aasta jooksul teinud väga suuri näitusi. Pea et kõige suuremates kohtades, mis meil pakkuda on. Mis edasi? Samamoodi jätkamine – kas see ei langeks mitte kordusesse – näitus, näitus, näitus ja kahekümne-külmekümne aasta pärast jälle mingi kokkuvõtlik näitus? Ma näen parema meelega talle mingit teistsugust saatust.

Ma arvan, et Kurvitz peaks meile ning neile, kes me järel tulevad, mingi permanentse hiigelkonstruktsiooni püstitama. See oleks antud inimressursi õige kasutus. Hiigelkonstruktsioonid, need teevad ajalugu. Armastame ajalugu ju palavalt? Ja mitte ainult odapeade ajalugu ja kahekümnes sajand ei ole tähtsad, selle varal ei tasu liialt kaua liugu lasta. Nii mõneski mõttes on tänane ja homne tähtsamadki. Neid me saame muuta. Sellisteks, et neidki mäletataks. Ja ajaloos on hiigelkonstruktsioonid väga olulisel kohal. Minu meelest on siin just ka see koht, kus liberalism ennast kuningate ja totaalsuste kõrval veel piisavalt tõestanud pole. Kasumi teenimisse ei maksa kinni jääda, see on tööriist, see ei ole vabadus, vabadus on teada, mida sa tahad teha ja seda teha. Kui me ainult efektiivsust au sees peame, siis võiksime sama hästi ka laiali minna. Vabariigi kandev idee on alati olnud see, et ilma kuningata oleme me kõik nagu kuningad. Hea aeg seda tegema õppida.

 Pikemas perspektiivis võiks vähemalt ettegi kujutada, et me ehitame siia, kahe langenud impeeriumi varemetele, midagi, mis neid ületab. Võimsamaid asju kui Tallinna vanalinn, Linnahall ja Lasnamäe kanal. Aga ma pakun, et juba veerandi miljoni eest saaks täitsa korralikult kunsti ehitada. Keskmiselt opulentseid elumaju ehitatakse sellise raha eest igal aastal nii sadakond, tähendab, selliseid rahasid liigub. Monumentaalsust saaks sarnase raha eest ilmselt kõvasti rohkem. Ja oleks rohkem vaja ka. Elumaju on niigi kõik kohad täis ja muist seisab veel tühjalt.

 



Vaata veel...
Muusika nimekiri
{{music.meta.PERFORMER}} - {{music.meta.SONGNAME}}