Nähes enda ümber elu ja selle vormide rikkust, tärkab loomulik küsimus elu võimalusest mõnel teisel planeedil, kusagil kauges tähesüsteemis. Võib arvata, et küsimus on sama vana kui tsivilisatsioon. Viimasega seoses saame püstitada arutelule ajamärgi. Mõiste "tsivilisatsioon" seostub linnade ja riikide arenguga. Ajamärk paigutub umbes 3000 aasta taha kui Mesopotaamias tekkisid esimesed linnalaadsed kogukonnad. Pronksiajana tuntud perioodil arenes algne kirjutamine, kujunesid varasemast keerulisemad sotsiaalsed struktuurid ja praktikasse juurdusid põlluharimise traditsioonid.
Tänaseni kulgenud arengu tipuks võib pidada inimese töö kosmosesse ulatuvaid tulemusi. Ühest küljest õigustades uhkust saavutatu üle. Teisalt joonides alla, et sellest ei piisa olemaks külaline teistes tähesüsteemides. Mida asendavad fantaasia ja teaduslikud argumendid kauge elu võimalusest või võimatusest.
Teadus ei ole oma oletustes püha ega puutumatu. Teaduse peamiseks eeliseks teiste maailma seletamise katsete kõrval on kriitikale avatusega lihvitud ettevaatlikkus tähelepanekute detailide ja seletustes peituvate vastuolude suhtes. Erinevalt alternatiividest julgustab just kriitikale avatus teadlasi pakkuma seni seletamatute nähtuste lahendamiseks ebatavalisi ideid. Teadmises, et kui idee autoril jäi midagi märkamata, siis teiste kriitiline vaade aitab leida vigu ja ekslikust ideest õppida. Paremal juhul muutub see tugevamaks, kui kriitika ise osutub ekslikuks ja uudne idee püsib kui seni parim seletus. Olles teadlik, et millalgi võidakse koguda uusi tähelepanekuid ja tõendeid mis sunnivad ka tänaseid tõdesid ümber hindama.
Tõdemusega "tõendite puudumine ei võrdu nähtuste puudumisega" tuletatakse meelde, et kui meil pole millegi kohta tõendeid, siis see tõenda, et seda nähtust pole olemas. Puuduvad tõendid ja teadmised mõnest haigusest ei tähenda, et häda pole inimesi mõjutanud. Haigus oli kogu aeg olemas, aga meil lihtsalt puudusid vahendid selle tuvastamiseks. Samamoodi ei tõesta maavälise elu tõendite puudumine lõplikult elu puudumist. Võibolla me pole veel leidnud õiget signaali või pakkunud peituva tuvastamiseks vaatlusi õigele teele suunavat teooriat.
Teisalt, kui Maa oleks universumis elu ainuke asukoht, võiks seda pidada mitmel põhjusel positiivseks. Rõhutades muuhulgas inimkonna erilist vastutust koduplaneedi ja selle ökosüsteemide hoidmisel ning väärtustamisel. Muude eluvormide puudumine võib vähendada ohtu, et meile saabuvad maavälised nakkavad haigused või invasiivsed liigid. Ainsa elu allikana võime ise olla julgemad kosmose uurimisel ja võimalikul koloniseerimisel, vähendades potentsiaalselt eetilisi dilemmasid, mis tuleneks meie endi sekkumisega võõrasse ökosüsteemi.
Füüsik Enrico Fermi esitas kunagi küsimuse miks hoolimata Linnuteel Päikesega sarnaste tähtede suurest arvust ja Maa-sarnaste planeetide tõenäosusest, pole leitud ühtegi märki arenenud tsivilisatsioonidest? Fermi paradoksina tuntud küsimuses võib näha üleskutset esitada ideid ja teooriaid tsivilisatsioonide eluea, tehnoloogiliste võimaluste, suhtlemisvõimete ja kasvõi meiega kohtumise valmiduse kohta.
Üheks selliseks ideeks on "Suure filtri" hüpotees. Selles oletatakse, et evolutsiooniprotsessis esineb olulisi "filtreid", mis takistavad elul jõudmast planeetidevahelisse arenguetappi. Näiteks elu enda areng, intelligentsuse kujunemine või teiste planeetide koloniseerimise võime. Hüpotees annab mõista, et inimkond on filtrid peaaegu läbinud ja seda tuleb pidada erakordselt haruldaseks ja õnnelikuks juhuseks. Või siis on kõige keerulisemad filtrid alles ees. Milleks võib osutuda tehisintellekt.
Manchesteri ülikooli astrofüüsik Michael Garrett pakkus teadusajakirjas Acta Astronautica laiemalt kaalumiseks hüpoteesi, et nii meid kui võimalikke teisi arenenud tsivilisatsioone takistab planeetidevaheliseks kujunemast kõrgetasemeliseks arenenud tehisintellekt.
Autor pakub, et bioloogilised tsivilisatsioonid omavad vaid ise enda arengu kogemust ja seetõttu võivad alahinnata tehisintellektisüsteemide arengu kiirust, kuna need erinevad olulisel määral neile hoomatavatest ajakavadest. Senine bioloogiline areng ei valmista elu ette kohtumaks koduplaneedil mitte-elusa oluliselt kõrgema intellektiga. Taolise tähelepanematuse ja asjadest mitte-arusaamise tulemusel võib TI asuda pärssima tsivilisatsiooni jätkuarengut enne kui selle kaitseks jõutakse reageerida. Mistõttu intelligentne elu ei saavuta koduplaneedilt lahkumiseks vajalikku pädevust.
Teadlane pakub esitatud analüüsi põhjal, et tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsiooni tüüpiliseks elueaks jääb alla 200 aasta. Pole teada kas arenguhoog saab otsa tänu tsivilisatsioonile mõistetamatu ohtliku protsessi käivitamise tulemusel saabuvale katastroofile, omavaheliste konfliktide või muul moel vaimsete võimete atrofeerumisele.
Nüüd tasub vaadata mis meil olemas on. Omame teatud koguse arukust, arenemas on TI ja aega on vahest üle saja aasta. Ning siis on veel see käesolev hüpotees. Mille autor ei soovi pidada matusekõnet vaid pakub, et aruka elu püsimine universumis võib sõltuda rahvusvaheliste meetmete ja tehnoloogiliste püüdluste õigeaegsest ja tõhusast rakendamisest.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.