Üksikinimestel pole olnud vajadust oma isiku tuvastamiseks pea terve inimkonna arenguloo jooksul. See on olnud kogukonna vajadus. Oli aeg, kui kogukonnad olid väikesed, koosnes mõnekümnest liikmest ja omade äratundmiseks piisas unikaalsest välimusest. Tõhusa koostöö tulemusel kasvasid kogukonnad suuremaks ja võimekamaks.
Sellega suurenes ka vajadus isikutele kaudsemalt osutada ja tärkas vajadus isikutuvastuse järele. Esialgsed nimetused võisid tuleneda mõnest kõigile juba unikaalselt eristatavast loodusest laenatud näitest. Nimed sisaldasid loomi, kive ja puid. Sama loogika on kasutusel praeguse ajani. Suurema rahvaarvu ning keerukamate kaubandus- ja juhtimisstruktuuride tõttu tekkis vajadus formaalsemate identifitseerimismeetodite järele.
Tehnilisemaid isiku tuvastamise meetmeid kandsid endaga kaasas juba mõnede muistsete tsivilisatsioonide elanikud. Näiteks kasutati Vana-Egiptuses orjade tuvastamiseks pitsereid ja märke. Rooma impeeriumis tuvastati kodanikke nende riietuse ja oskuse järgi rääkida ladina või kreeka keelt. Kodanikel olid aga ka tessera'd – pisikesed füüsilised mosaiigitükki meenutavad unikaalsed märgid teenisid erinevaid identifitseerimise eesmärke. Itaalia sotisaalkindlustuse kaart kannab tänapäevani nime "Tessera Sanitaria".
Feodalismi ajal lisandusid isikute tuvastamisesse sotsiaalsed tunnused, nagu tema seotus ameti, gildi või feodaalidega. Sellel ajal ilmuvad esimesed kirjalikud dokumendid, millega registreeriti sünnid, ja kaugemale reisimiseks anti kaasa isikut tõendavad tutvustuskirjad. Konkureerivate rahvusriikide ja koloniaalimpeeriumide arenguga kasvas vajadus formaalsemate identifitseerimismeetodite järele veelgi. Liikumise kontrollimiseks ja riigipiiride kehtestamiseks võeti kasutusele passid ja reisidokumendid. Umbes 19. sajandi paiku asuti süstemaatiliselt välja andma ametlikke dokumente, sealhulgas sünni- ja abielutunnistusi.
Praegu peame normaalseks, et iga isikuga käib kaasas mõni riiklik standardiseeritud identifitseerimisnumber, olemas on riiklikud ID-kaardid, sotsiaalkindlustusnumbrid ja mõnel ka juhiload. Sama loomulik on teenuste kasutamiseks sõrmejälgede võtmine ja mõnel muul moel biomeetriline tuvastamine. Kättejõudnud arengufaasis on identifitseerimine argielu erinevatest väljendustest osa saamiseks põhinõue.
Elu ilma isikutunnuseta on äärmiselt keeruline kui mitte võimatu. Isikutunnuseta on ühiskonna loodud kollegiaalsetest teenustest pea võimatu osa saada. Taoline tuvastamatus tõukab inimesed vaesuse ja marginaliseerumise lõksu, sest nad ei saa seaduslikult töötada ega saada osa tõhusalt toimivast rahasüsteemist.
Sellele vaatamata soovivad mõned hinged privaatsust ja vabadust kaitstes eitada riikliku identifitseerimise vajadust, luues enda õigustuseks ajaloolist kogemust trotsivaid illusioone anonüümse kogukonna võimalikkusest. Isegi krüptoraha rajaneb kogukonnapoolsel omaniku tuvastamisel. Kui sellest saaks toimiv maksevahend, mureneks praegune usk anonüümsusse kasvõi arstiabi eest tasumise ajal.
Tegelik areng kulgeb veelgi totaalsema identifitseerimise suunas. Maailmas, mis sõltub digitaalsete süsteemide toimimisest, sh nende turvalisusest, on osalejate isikute eristamine olulisem kui kunagi varem. Lisaks sellele, et üksikisikul oleks võimalus toimida ja areneda kaasaegse elu sotsiaalses ja majanduslikus struktuuris, vajavad sarnast osalemise identifitseerimist ka nn mitte-inimesed.
"Mitte-inimese identiteet" on kontseptsioon, mida kuni viimase ajani seostati peamiselt inforuumis osalevate ettevõtete ja küberjulgeolekuga. Organisatsioonid vajavad identifitseerimist toimingute automatiseerimiseks ning andmevahetuse haldamiseks oluliste andmebaaside ja taristuga.
Probleemi olemasolule osutavad hiljutised maailma ehmatanud skandaalid, kui mitme üleilmse ettevõtte teenused olid kättesaamatud ning lennukid ei lennanud tõrgete tõttu avalikkusele vähetuntud, aga ülioluliseks kujunenud andmevoogudele juurdepääsu turvalist identifitseerimist tagavate Cloudflare'i ja Crowdstrike'i töös. Näiteks viimasega seoses jäi ühel suvepäeval ära üle 42 000 lennureisi.
Järgnenud analüüsides avastati, et "mitte-inimeste" identifitseerimisse oli suhtutud üpris antiikse robustsusega. Tegelikult ei tohiks praegu enam nii toimetada. Vaatamata praegusele seosele küberjulgeolekuga areneb kiiresti palju laiem vajadus seoses intelligentsete süsteemide kasvava rolliga ning kuidas neid üksusi saaks paremini siduda inimeste eetiliste ja tegevusraamistikega.
Vajadus ei piirdu vaid uute tehisintellektipõhiste agentide identifitseerimisega. Ainulaadne tunnus on juba enamikel lemmik- ja koduloomadel, unikaalsed RF-ID kiibid jälgivad, et poest väljuvate toodete eest oleks tasutud, misjärel neist kujuneb kodaniku kotis või seljas väljaspool poodi märkamatult märgistav tunnus jne. Seoses TI loodava tekstilise ja visuaalse materjaliga nõutakse üha valjemalt, et need infopalad omaks unikaalselt tuvastatavat sõrmejäljelaadset tunnust jne.
Vajadus "mitte-inimeste" identifitseerimiseks ja keerukuse kasv viib olukorrani, mis sunnib uuesti läbi mõtlema identiteedi kontseptsioonid.U lmekirjandusest leiab liiga palju näiteid, kus inimesed ja mitteinimesed ei suuda eetilisel viisil tasakaalustatult kooseksisteerida.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.