Bill Gatesilt pärineb huvitav sisekaemus: "Edu on halb õpetaja. See võrgutab nutikaid inimesi uskuma, et nad ei saa kaotada." Võiks ju arvata, et kauaaegne ja vastuoluline Microsofti juht peab silmas iseenda kogemust. Mõte käib aga ka meie kohta, kellel pole võrreldavat uskumatut personaalset varandust, kuid kes elavad keset uskumatult rikast maailma.
Kaasaegse heaoluga harjunud inimeses võib areneda põhjendamatu veendumus edusse ilma kuludeta. Sama mõtte vana ja rahvalikum versioon sellest, kuidas igal roosil on okkad, võib asenduda peagi usuga okasteta roose pakkuvasse progressi.
Pealtnäha tunduks okasteta rooside saabumine selge võiduna. Kaunite lillede käsitsemisest kaoks füüsilise valu. Aianduse ja lilleseade valdkonnas väheneks vigastused, need muutuks ligipääsetavamaks, meelitaks ligi uusi harrastajaid ning roosid muutuksid veelgi ahvatlevamaks.
Ent järsku kaotame ka okastega lille sügavama ja sümboolset tähenduse? Roosi okkad on näide elusa looduse kaitsemehhanismist. Midagi sarnast näeb ülejäänud elu ilusse ja edusse peidetud metafoorsete okaste puhul, mis peegeldavad millegi hea saavutamise ja hoida. Okaste eemaldamine võib vähendada sitkuse ja võitluse sümbolismi ning kaotada idee, kuidas midagi ilusat ei sünni ega püsi ilma neile omase valuta.
Astelde allegooria on kultuurideülene instinkt, mis valmistab võiduihalejaid kohtuma lõivu, riskide ja raskustega, saades isegi ebaõnnestudes vastu kasvava kogemuste rikkuse. Kuigi tehnoloogiline areng on ahvatlev, peame küsima, kas maailma sellisel viisil lihtsustamine toob tõesti kasu või röövib midagi olulist kasvu ja arengu tähendusest?
Valusegase kergendusega võib vähemalt hetkel olla muretu. Okkaid tuleb juurde. Ühest küljest tekitab intrigeeriva ootuse, kui ootad kohtumist väljakutsetega, mida polnud varem olemas. Samas on varasemate metafoorsete okaste eeliseks mingisuguse kaitsva kogemuse olemasolu.
IT-maailmas tunnustatud turvatehnoloog ja Harvardi Ülikooli õppejõud Bruce Schneier analüüsis hiljuti Hezbollah' liikmete vastu suunatud tehniliselt keeruka ning suuremastaabilise rünnaku pikemat vaadet. Seda ilmsemalt tõi Iisraeli rünnakus kasutatud populaarsete sideseadmete relvadeks muutmine külma jutina teadvusesse selle, kuidas tarneahelatega omavahel üha enam seotud maailmas võivad kujuneda neist ka kõiki puudutavad ohuallikad.
Tehniliselt pole tegemist millegi enneolematuga. Edward Snowdeni leke kirjeldas USA julgeolekuteenistuse praktikat muuta tarneahelasse jõudnud interneti sideseadmete sisu nende vajadusele vastavaks, jättes tootja sellest seejuures teavitamata. Varasemalt on kasutanud Iisrael paari Hamasi ja Fatah liikme kõrvaldamiseks lõhkeainet sisaldavaid mobiiltelefone. Need olid aga pigem eraldiseisvad ja küllaltki väikese ulatusega juhtumid.
Sadade, võib-olla ka tuhandete sideseadmete muutmine kaugelt juhitavateks tapariistadeks tähistab kvaliteedihüpet tapmistehnoloogias. Samas tutvustab see tervele maailmale ka uut normaalsust ja annab sellele eeskuju, et ebameeldivaga võidelda saab ka nii. Piisab söakama haardega ettevõtmisest, mille käigus lisatakse kaasaegse ajastu toimimise aluseks olevate seadmete rahvusvahelistesse tarneahelatesse sulanduvaid julgeolekuteenistusi.
Schneier ennustab, et alanud on aeg, kus tänapäeva üleilmsed elektroonikaseadmete tarneahelad jätavad meid tavakodanikena haavatavaks spionaažist kaugemale jäävatele ohtudele. Need uued ohud võivad muuta isiklikud autod, telefonid või kodumasinad relvadeks, mida saab kasutada meie endi vastu. Olgu selleks võimalus muuta ruutereid, arvutikiipe või häkkida kaugelt autosid, meie sõltuvus globaalsest tehnoloogiapõhisest majandusest kujundab uue lahinguvälja.
Tekkival võitlustandril on meie kodud täis potentsiaalseid militaarseid sihtmärke, mida ei kaitse ükski seadus ega kokkulepe, sest need on kriisis esimesed ohvrid.
Elukorraldust mugavamaks ja isegi ilusamaks kujundavate seadmete loodetud turvalisuseks pakkuvateks okasteks on nende hajus tootmine. Ohu varajasteks sümptomiteks olid siin-seal riiklikes ametkondades seatud keelud kasutada peamiselt Hiinast pärit seadmeid. Samas ei võimalda majanduslik ratsionaalsus nõuda populaarse tehnoloogia valmistamise täielikku kojutoomist ega tarnevõrgustiku veatut isolatsiooni.
Eksitav oleks loota sellelt roosilt okaste eemaldamist. Tegemist on erakordselt võimeka relvaga. Piisab kiusatusest ja geopoliitilisest pingest. Kumbki pole inimesest lahutatavad. Oletame, et uue ehmatuse tulemusel püütakse sõlmida vastav rahvusvaheline turvapakt. Selle allkirjastaja teab, et teeb vaid poliitilist teatrit, nagu käib see keemia- või tuumarelvade levikut piiravate lepete puhul.
Pole muidugi võimatu, et juhtub vastupidi ning igas riigis luuakse tsiviilkasutuses olevatesse seadmetesse lõhkeaine lisamist, pealkuulamist või kriitilise töö katkestamist reguleerivad seadused. Bill Gatesil on õigus – edu on halb õpetaja.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.