Inimesed eelistavad turvalisust. Antud teemal poleks nagu midagi arutada. Eelistus rajaneb ellujäämise ja mugavuse programmidel. Ohutuse kasvatamine vähendab riske, õnnetusi ja igasugust kahju nii indiviidile kui ka ühiskonnale. Turvalisuse keskel suureneb samas mugavus ja kasvab tundlikkus vähekenegi ebatavalisema suhtes. Seetõttu kaasneb ohutuspüüdlustega paradoks: kaitstes end üha enam ohtude eest, eemaldame ka need väljakutsed, mis suurendavad vastupidavust, tugevust ja kohanemisvõimet.
Sarnaselt turvalisusele on inimese arengus igasugustel raskustel ja ebaõnnel täita ülioluline roll. Takistustega kohtumine ja nende ületamine arendab probleemide lahendamise oskusi, emotsionaalset vastupidavust ja vaimset sitkust. Isoleerides inimesi igasuguste riskide eest ja harjutades neid mugavusega, takistame neil tahtmatult arendamast oskusi, mida on vaja ebakindluse või raskustega toimetulekul.
Liigselt kaitstud indiviidid on kaitstud liiga halvasti. Väljakutseid sisaldavate muutuste ja ohtudega olukordi pole võimalik ju täielikult kõrvaldada. Seda teha püüdes lisatakse maailma uusi ohte. Pelk usk ohutusse on iseeneses ohtlik.
Ometi on kiusatus teha erandeid näiteks liikluses. Võiks ju mõelda, et kõik, mis suurendab autojuhtimise turvalisust, on tervitatav. Nutikas püsikiirusehoidja, sõidureal püsimise abi või automaatse hädapidurduse eesmärk on tagada juhtide ohutus endale ja teistele. Tehnilised meetmed on suunatud inimlike eksimuste vähendamisele. Tehnoloogia varasemas arenguastmes nähakse neid inimese otsusprotsessi toetavas rollis, võimaldades juhil lõõgastuda, säilitades samas kontrolli.
See igati loogiline mõte leidis tee seadusandjateni. Euroopa Liidus ja paljudes arenenud suurriikides nõutakse juba praegu, et uutel sõidukitel oleks kiiruspiirangutega arvestav püsikiirusehoidja. Abivahendi aktiivsena hoidmise osas ollakse esialgu vähem ranged. Veel ei nõuta, et abivahend peab juhist sõltumata sõidukiirust piirama. Mõnes kohas nõutakse samas, et kiiruse ületamisel edastab seade helisignaali. Euroopas lubatakse süsteemi välja lülitada jmt.
Näiliselt võiks lugu siinkohal lõppeda. Suures pildis ollakse aga alles jõudmas kasvava mugavuse ja ohutuse seiklusesse, mille lõppvaatus võib olla täis üllatusi. Juhti abistavate süsteemide arenedes hakkab tasakaal inimsisendi ja masinale usaldatud juhtimise vahel muutuma. Kui automatiseeritud süsteemile omistatakse turvalisuse ja mugavuse põhjendustega otsuste tegemisel rohkem võimu, muutub inimeste otsustusvõime üha piiratumaks. Muu hulgas võib väheneda paindlikkus päris elust tuttavates olukordades, kus kontekst nõuaks rangetest reeglitest kõrvalekaldumist.
Turvalisuse lumma tõttu on tõenäolisem, et nende juhtumite tulemusel inimese otsustusõigusi ei suurendata, vaid vähendatakse. Põhjendusena tuuakse välja, et edaspidi järgib tehniline lahendus ise reaalse elu ootamatuid olukordi. Nende põhjustamises on paljudel juhtudel olnud süüdi just inimesed. Edaspidi süvenebki vajadus jälgida inimeste käitumist.
Esialgu varustatakse autod seadmetega, mis jälgivad juhte ebakorrektse või kuritegeliku käitumise tunnuste suhtes, nagu viidetele, et juhid ei keskendu juhtimisele, saates telefoniga sõnumeid, tehes agressiivseid manöövreid jmt. Pole välistatud, et kõigi huvides luuakse seadusi mis nõuavad varustada autod ametiasutustele või kindlustusandjatele taolistest rikkumistest teavitavate süsteemidega. Isegi kui auto võtab juhtimise üle, kehtivad sõidukis viibijatele mitmesugused heakorra ja ohutuse reeglid, mille rikkumist jälgitakse ja vajadusel karistatakse.
Automatiseerimine algab paljudel puhkudel üllast eesmärgist parandada ohutust. Arenguga kaasneb otsuste tegemisel inimese autonoomia vähenemine. Üldise suundumusena arenevad tehnilised süsteemid nutikamateks ning neis saab inimeste abistamisest nende jälgimise ja kontrollimiseni osa kultuurist.
Esitatud stsenaarium mitte ainult ei paista sellisena, vaid ongi rabe ning kohmakas. Põhjus ei seisne selles, et inimesed ei oska midagi paremat koostada, vaid kõik esitatud võtmeprotsessid on juba alanud. See toob vaid välja, kuidas mugavuse ja ohutuse poole pürgides muudetakse areng rabedaks ja kohmakaks. Seda ei kontrolli keegi, heal juhul kitsas vallas, isoleeritud seoste kaudu ning mugavalt lühikeses ajahorisondis.
Ilmselt tajutakse siiski vaistlikult, kuidas inimene on kaotamas kontrolli ja kompetentsust omaenda tegemiste üle. Sellele viitab omapärane seadusemuudatus maailmas majanduses suuruselt tingimisi viiendal kohal oleval USA California osariigis. Sealne kuberner vetostas näiteks seaduse, millega oleks seatud uutes autodes kohustuseks omada kiiruspiirangutega arvestatavat püsikiiruse hoidjat. Põhjusena tõi ta välja, et kuna peagi langetatakse selles vallas üleriigiline otsus, ei vaja osariik eraldi seadust.
Samas kinnitas ta seaduse, mis kaitseb inimese ajust loetavate signaalide omandit. Sealsed seadusandjad aimavad, et enam pole jäänud kaua oodata, kuni ajust loetavad signaalid saavutavad nii kaubandusliku kui ka turvalisuse ja mugavusega seotud väärtuse. Oleks ju igati tervitatav arvestada liikluse ohutuse ja mugavuse huvides juhi ning autos viibijate instinktidega enne, kui nad neid ise teadvustavad. Miks me seega üldse muretsema peaksime?
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.