Alanud nädalal on oodata uute Nobeli preemia saajate tutvustamist. Päris kindlasti on kõik inimesed, ent kui kauaks? Lähtudes pelgalt fraasist "ära ütle kunagi mitte kunagi", tekib võimalus küsida, kas kunagi võiks sel moel tänada tehisintellekti. Mõeldes, kui paljud TI loodud koolitööd esitatakse inimeste pähe, on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et Nobeli preemia antakse TI loodud maailma toimimist kajastavale väärtuslikule sisekaemusele, aga selle võtavad vastu tulemused avaldanud teadlased.
Tehisintellekti ja süsteemibioloogia üks suurtest nimedest, Jaapani teadlane Hiroaki Kitano pakkus kolme aasta eest nägemuse iseseisvalt teadusuuringuid teostavast TI-teadlasest. Tema sõnul võiks väärida selle avastused Nobeli preemiat 2050. aastaks. Idee rajaneb eeldusel, et suurandmetest seoste avastamisel erakordsete võimetega TI teeb jõulise sammu füüsilise teostuse maailma. Selline arenguhüpe tähendaks oluliselt funktsionaalsemat maailmaga suhtlemist võrreldes tänase teksti ja pildi põhise väljundiga.
Eelmisel kuul peatus sel teemal ka Google'i endine peadirektor Eric Schmidt Stanfordi Ülikoolis peetud loengul. Ta kirjeldas keemialaboris töötavat TI juhitud keemilisi protsesse teostavatest robotitest koosnevat süsteemi. Katse esimeses faasis analüüsib TI, mida on keemia kohta teada ja programmeerib seejärel reaktsioone läbiviivad robotid teostama soovitud sünteesiprotsesse.
Saadud tulemusi analüüsides teeb ta muudatusi oma arusaamiste võrgustikus ja alustab uue eksperimendiga. Suures vaates teostab TI sama, mida tegi see seni andmetega ehk järgib masinõppe loogikat. Seekord laiendab see aga oma tegevusruumi inforuumist füüsilisse maailma, mida muutes õpib ta juurde seda, mida kirjas ei ole.
Ekslik oleks arvata, et kõik mis on maailma kohta teada, on kusagil kirjas kas teksti või andmetena. Sellele loogikale rajanedes võiks TI tõesti suhteliselt lühikese ajaga omada inimesest võimekama intellekti. Piisaks, kui esitada sellele kõik kirja pandud teave. Kohkumiste, majandushuvide või teiste põhjuste tõttu toimubki praegu loominguliste inimeste ja TI-arendajate vahel vägikaikavedu.
Esimesed ei luba oma loomingut masinatele näidata. Teised väidavad, et maailmast paremini arusaamise huvides peaks masinat õpetama kogu olemasoleva inimlikult leitu ja looduga. Pakutakse ju oma loomingut teistele inimestele hea meelega, arvestades otse või kaudsemalt tsivilisatsiooni arenguga. Tegu on huvitava dilemmaga, milles inimeste takistamise katsed võivad jääda lühiajaliseks.
Vähem on mõeldud seni andmekogudes ja tekstides puuduvale maailma toimimist kajastavale mahukale teabele. Nende hulka kuulub näiteks inimese meisterliku teostuse, intuitsiooni ja tunnetega seotud reaalsus. Inimesed on kogenud ja kogunud maailma kohta päris palju teavet, mida pole samuti kusagil avaldatud.
Neist osa kajastub vestlustes, ideede vahetuses jmt. Lisada saab kõige uuemate tähelepanekute ebakorrapärase kogunemise seadmetesse, laboripäevikutesse ja vestlustesse. Lisaks esineb inimeste vahel arvukalt kontekstist ja kultuurist sõltuvaid arusaamu, mida pole kunagi üldistatud formaalsesse teksti jne.
Sellisele laiemale teadmiste valdkonnale juurdepääsemiseks on vaja osaleda otseses kogemuses, st suhelda ja teha eksperimentaalset uurimistööd. Ümbritseva mõistmine ei rajane ainult raamatutes või andmetes peituval, vaid ka läbielatud kogemustes, suhtluses ja pidevas avastusprotsessis loodule. TI loeb ja uurib tekste ning andmekogusid ja suhtleb üha rohkem inimestega. Vähem on teadvustatud tehnoloogilise intellekti samme füüsilise maailma tunnetamise protsessis.
Arvatakse, et praegu tegutseb maailma laborites umbes sadakond TI juhitud robotteadlast. Tehniliselt ei ole füüsilist maailma muuta suutvate robotite loomine keeruline, sest seda pädevust on harjutatud vähemalt pool sajandit. TI otsuste ja roboti teostuse vahelist võtmesammu kujutab sobiliku programmi koostamine.
Siingi pole midagi pööraselt uut, sest TI loodud programmikoodi osakaal inimeste juhitud protsessides kasvab suure kiirusega. Juhitakse ju programmidega suuremat osa kaasaegset elukorraldusest. Inimeste tootlikkus on ka selles vallas saamas pudelikaelaks, mida püütakse TI abil leevendada.
Kõigele sellele toetudes ennustaski Hiroaki Kitano, et TI suudab püstitada hüpoteese, kavandada eksperimente ja tõlgendada keerulisi andmeid iseseisvalt, laiendades seeläbi nii enda kui ka inimteadmiste piire. Erinevalt inimeste piiratusest kasvõi seoste märkamisel, on TI-le omane ka inimese poolt rumalaks pidamise või märkamatuse tõttu hüljatud seoste võrgustike analüüs. Taoline sügavate teadmiste ja loovuse kombinatsioon võib oluliselt kiireneda läbimurded bioloogias, keemias ja füüsikas, ennustas Kitano.
Nobeli preemia vääriliste avastuste ja loomingu uurimise ning võimaliku preemia omistamise ennustusi koostavates edetabelites esinevadki juba mõned huvitavad nimed. Tegemist on veel inimestega, aga nad esindavad TI abil loodud avastusi.
Kõrgeima teadusliku tunnustuse vääriliseks peetakse inimestele üle võimete osutunud keeruliste valgumolekulide kuju kirjeldamisega märkimisväärsele arengusammule kaasaaidanud Google'i TI-le spetsialiseerunud ettevõttes DeepMind loodud masinõppesüsteemi AlphaFold tulemusi. Selle arendamise ja kasulike tulemustega seoses pakutakse keemia valdkonnas tunnustuse saajateks John Jumperit ja Demis Hassabist.
Vaevalt, et see juhtub sellel nädalal, aga TI-d kasutatakse üha rohkem kõigis teadusvaldkondades.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.