Charles Darwini kirjeldatud loodusliku valiku teooria eeldab, et organismides arenevad aja jooksul ellujäämise ja paljunemise jaoks soodsad tunnused. Ent mõtlevas inimeses võib tärgata kahtlus loodusliku valiku tõhususe ja loogika pädemises, kui mõelda teatud vajadustele, mida pole kunagi evolutsioonilise kohanemise kaudu rahuldatud. Näiteks vastutab naissoost inimene tavaliselt lapse sünnitamise ja tema varajase hoolitsemise eest, vajades sageli selleks vähemalt ühte kätt.
Juhul, kui looduslik valik oleks tõepoolest ellujäämise suunalisi arenguid kujundav jõud, oleks õigustatud ootus, et naistel oleks pidanud olema kolm kätt. Kaks meestega võrdselt igapäevaste ülesannete jaoks ja lisaks üks pühendatud oma lapse hoidmisele. Kolmas käsi annaks selge eelise igapäevaste tegevuste kõrval lapse eest hoolitsemiseks, vähendades koormust teistele kätele ja suurendades paljude oluliste ülesannete täitmise tõhusust. Kirjeldatud kohanemise puudumine on ilmne tõend, et looduslik valik pole väidetule vastupidiselt eksimatu ega tõhus. Kui evolutsioon eelistaks hakkamasaajate ellujäämist, oleks kolmas käsi kindlasti kasulik omadus inimemadele. Mida pole kunagi juhtunud.
Lohutuseks võidakse pakkuda, et evolutsioon ei vaata kella ega kiirusta. Ahvist inimeseks tegemise tööle kulusid mõned miljonid aastad ja vahest pole protsess veel lõpuni jõudnud. Samuti pole välistatud, et evolutsiooni mõte ei ole olla igavene taustasüsteem, vaid hooandja edasisele iseseisvale arengule. Inimene on ainuke loom kes sai teistega võrreldes nii hea hoo, et suudab valmistada endale tõhusaid tööriistu. Sisuliselt puuduvaid osi.
Inimestele rajatud lootused arengu edasikandmisest tulenevad tema vajadusest kiirustada. Nende elu on lühike ja ühekordne. Neil pole aega oodata kuni loodus saab hakkama millegi lõpuks õnnelikuks tegevaga. Loodus ei teinud televiisoreid, internetti ega mobiiltelefone. Need heaolu seadmed on inimese loodud.
Paistab, et lõpuks ometi said arendajad aru kolme käe väärtusest. Suunates selle kõige otsesemas mõttes heaolu teenistusse. Saksamaal valmis kolme käeline sümfooniaorkestri dirigent. Vahet ju pole milles alustatakse. Antud juhul tehti esimene samm muusika valdkonnas. Ent järgmiseks võib innovatsiooniprotsess tuua kodudesse kolmekäelise koduabilise hoolitsema mehe ja laste eest.
Parem ongi teha vigu ohutus muusikažanris. Selle asemel, et katsetada laste ja meeste peal. Sümfoonilise muusika helipildis esineb inimesest dirigendi juhtimisvõimed ületavaid väljakutseid. Dresdeni linna sümfooniaorkestri jaoks loodud MAiRA Pro S nimelisele kolme taktikepiga kunst-dirigendile anti kohe ka näitlik ülesanne juhtida spetsiaalselt 16 vasksele puhkpillile ja neljale löökpillimängijale loodud suure rütmilise varieeruvusega muusikapala. Keerukas helipildis mängivad ühed instrumendid aeglase algusega helisid, mis ühel hetkel kiirendavad, samas kui teised aeglustavad jne.
Kuulajat ootaks eest vaieldamatult kunstiliselt rikas elamus. Seda vaid juhul kui helipilt kõlab kokku. Alternatiiv oleks kakofoonia. Ülesanne ei ole ühelegi muusikule üle jõu käiv. Nemad teostavad noodikirjas etteantud programmi. Väljakutseks on kõikide heliallikate koordineerimine, alustamisest lõpetamise, valjemast tasaseks muutumiseni. Puudulik koostöö hävitaks sümfooniaorkestri umbes sajakonna individuaalse instrumendi meisterlikult mängitud osad. Appi tuleb dirigent. Tema aitab, et suure arvu inimlike pingutuste koostöös sündiv hea ja meisterlik meelitatakse esile. Tema kujundab ka helipildi omanäoliseks, sest muusikud ei valmi vabrikus. Nad on kõik individuaalsed kunstnikud oma paremate ja tavalisemate õnnestumistega.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.