Varased inimesed omistasid neid hirmutanud looduse ilmingud nagu tormid, põud ja maavärinad, kõrgematele jõududele või vaimudele. Looduse ettearvamatus ja katsed mõtteliste jõudude rahustamiseks ning näilise kontrollitunde saavutamiseks ajendasid looma väljamõeldud selgitusi, rituaale ja palvuseid. Jagatud uskumused inimesest vägevamatesse jõududesse aitasid ühtsustunde ning ühiste eesmärkide toel siduda toonaseid kogukondi looduse hüpitamiste suhtes vastupidavamatesse rühmitustesse. Kujunemisjärgus religioossed tavad vormisid moraalikoodekseid, mis omakorda tugevdasid koostööd, vähendasid konflikte ja suurendasid gruppide ellujäämise šansse.
Loodus sellest ei hoolinud ja jätkas julma testimist. Teadlikkus paratamatust ja tihti vägivaldselt saabuvast surmast ning hirm tundmatu ees ajendasid inimesi otsima lohutust mitmesugustest surmajärgsest elu või kosmilise eesmärgi ideedest ning narratiividest, mis andsid kannatustele ja kaotustele tähenduse ning aitasid raskusi taluda.
Võimalik, et looduses ellujäämise valiku tulemusel hästi arenenud mustrite tuvastamise ja teise inimese mõtete ning kavatsuste taipamise võimed ajendasid juhuslikkusest otsima ja tõlgendama korrapärale viitavaid endeid ning omistama loomadele, puudele või ka elututele loodusnähtustele hinge ja tahte olemasolu. Võimsate loodusilmingute taga olev jõud oli seda usutavam, mida võimatumaid omadusi sellele omistati. Muuhulgas olla nähtamatu, samas ise kõige nägija ja teadjana omada piirituid võimeid.
Aja jooksul arenes välja usuinstitutsioon ning kirik võttis keskse rolli moraalse korra säilitamisel ja kogukonna ühtekuuluvuse edendamisel. Ent kogukondi oli palju, igal oma arusaamad. Mistõttu spirituaalsete õpetuste tõlgendamine kujunes omakorda probleemide allikaks. Ühe või teise religioosse arusaamaga õigustati sõdu, tagakiusamisi ja ebavõrdsust ning juhiti riike. Usulised autoriteedid suhtusid uutesse avastustesse kahtlustavalt, eriti kui need seadsid väljakujunenud dogmad kahtluse alla.
17. sajandil alanud valgustusajastu, mida nimetatakse ka "mõistuse ajastuks", kujundas põhjalikult ümber religiooni rolli ühiskonnas. Avastades maailma toimimise parema mõistmise toodud eelised, hakati hindama ratsionaalsust ja vahetumaid ning kontrollitavaid empiirilisi tõendeid. Märgiliseks kujunenud Prantsuse revolutsioon materdas nii sõnas kui tegudes kirikut selle silmakirjalikkuse, korruptsiooni ning teadmatuse ja ebavõrdsuse põlistamise eest. Kirik kaotas kõikjal Euroopas poliitilist mõjuvõimu ja see ühendati lahti riigi juhtimisest.
Võimalik, et tehisintellekt äratab religioosse maailmakorra uuele ringile. Meis on alles kõik samad inimlikud eeldused mille abil varajased inimesed kujutasid loodusnähtusi seletama ja elukorralduslikke juhtnööre andma tavatute võimetega vaime või jumalaid. Pole võimatu, et TI vaimustus virgutab neid samu psühholoogilisi mehhanisme, aga tänapäevasemas kontekstis. Osa maailma toimimisest on ikka veel arusaamatu. Vajalikud pingutused nõuavad oluliselt rohkem vaeva, samas kui inimese valikute tulemusel on sellest arusaamise entusiasm oluliselt vähenenud. Lihtsate lugude koostamine on palju odavam, tihti ka meeldivam ning mis on eriti oluline, arusaadavam.
Kõike seda arvestades oli vaid aja küsimus kuni keegi kirikust kutsub TI pidama uudishimulikele ja vaevatutele empaatiarikkaid ning autoriteetse mõjuga vestlusi. Omal moel on sümboolne, et selline sündmus leidis aset Šveitsis, Lutserni linna kõige vanemas kirikus, mitte mõnes modernses, klaasist ja roostevabast terasest palvusmajas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.