Läbi ajaloo kordub põhjendamatule veendumusele rajanev tsükkel, mille sisuks on usk hädavajalike sotsiaalsete struktuuride ja lepete ning elukutsete püsivusse. Et siis ikka ja jälle kogeda äkilisi murranguid, mille tulemusel kunagised asendamatud rollid osutuvad lühikeses aja aegunuks. Üha uuesti ignoreeritakse korduva õppetunni sisu riskide ohutuna näivast aeglasest algusest, kuni ühel hetkel tuleb kõik korraga.
Tänastele inimestele tundub arusaamatuna ärataja-koputaja amet. Teismelised võivad selleks veel pidada oma vanemaid. Ent alles hiljuti liikusid mõne Euroopa riigi linnades varastel tundidel pika kepiga äratajad-koputajad. Nad koputasid õigel ajal tööliste akendele, et need ärkaksid ja valmistuksid tööle minema. Tööstusrevolutsiooni järel loodud masinapargid olid kallid investeeringud. Nende töös hoidmine lisas inimeste väärtussüsteemi uudse ajalise täpsuse režiimi. Ränk maailmasõda vaesustas Euroopat, mistõttu äratuskellad olid tükk aega luksuskaup. Viimased äratajad-koputajad panid ameti maha enamustes riikides kusagil viiekümnendatel. Ent näiteks mõnes Ühendkuningriigi vaesemas tööstuslinnakeses võis varahommikustel tänavatel kohata neid kuni seitsmekümnendateni.
Ekslik oleks pidada seda ametit tühiseks. Siis magati tänasega võrreldes palju paremini. Meediaks olid üksikud ajalehed, heal juhul raadio. Peamise inforuumi moodustasid teised inimesed, kellega suheldi samal ajal samas kohas. Ühtlasi väsides samal ajal ja heites magama vaikuses ning pimeduses. Liiga hea une hinnaks võis olla töökoha kaotus või vähemalt kolleegide hukkamõist. Koputaja-äratajaid oli väga palju. Seda eriti suurtes tööstuslinnades, kus sama tööga teenisid lisa öistel tänavatel korda valvavad politseinikud. Ja siis ühel hetkel jäi see amet automatiseerimise jalgu. Keegi ei protesteerinud odavate äratuskellade tootjate vastu.
Näiteid leiaks juurde. Ent näidete mõte pole võrrelda ameteid nende ajaloo pikkuses ega väärtuses. Ühest näitest piisab neutraalseks pildiks millel on kujutatud joonena uue ameti algust ja siis selle arengut ning kasvu. Selle koha peal jääks mõttes seisma ning vaataks taha ning ette. Kuvandub stabiilsus. Sest mitte miski ei ennusta lõppu. Lõppu kirjeldav lugu joonistub parajasti teisel pildil. Millel kujutatakse äratuskellade algust, arengut ja kasvu. Kuni neidki enam keegi üles ei keera. Sest ühel teisel pildil areneb mobiiltelefoni lugu.
Piltide teemaga jätkates oleme harjunud, et neid valmistavad vastava eriala oskused omandanud spetsialistid, kunstnikud. Olles hetk tagasi olnud kalgid ja ükskõiksed äratajate-koputajate saatuse suhtes, on palju raskem olla ükskõikne tuttavaid kunstnikke pigistava uue ohu suhtes. Milleks on tehisintellekti loodud kunst.
Tuntud oksjonikorraldaja Christie’s peaks järgmisel neljapäeval korraldama TI valmistatud kunsti müügi. Tingiv kõneviis tuleneb tekkinud reaktsioonist. Grupp kunstnikke kutsub üles oksjonit tühistama, väites, et tegemist on avaliku vargusega. Tuhandeid allkirju kogunud pöördumise keskseks argumendiks on kunsti masinõppeks loata kasutamine. Autoriõigus tekib automaatselt kunsti loonud inimesele. Pöördumise toetajate arvates peaks erinevalt kunstnikuks õppivatest inimestest küsima TI arendavad ettevõtted selleks luba ja tasuma hüvitist. Vastasel juhul on tegemist inimkunstnikke ärakasutamisega, väidetakse kirjas.
Juhtum toob esile huvitava inimliku dilemma. Pöördumises võib näha streigi tunnuseid. Varasem suhtumine streigimurdjatesse on olnud üheselt hukkamõistev. Seekord on probleem keerulisem, sest mitmete oksjonile pandavate tööde juhendajateks on olnud reaalsed inimesed. Päris kunstnikud, kes kasutasid TI võimalusi oma väljenduslikkuse arendamiseks. Nad kasutasid masinõppeks omi varasemaid töid ja avalikuks kasutamiseks loodud pildikogusid, sealhulgas pilte loodusest ja kosmosest.
Müüki pandud piltide hinnad kõiguvad kümnete ja sadade tuhandete dollarite vahemikus. Seega märkimisväärne sissetulek. Kuigi raha pole veel kellelegi antud. Selle üle otsustavad ostjad. Võibolla maksavad nad osaliselt ülehinda tänu varajase arengujärgu unikaalsusele ja seotud skandaalidele.
Seni pole veel selge kas, kui palju ja kuidas hoiab TI kasutamine kokku kunstniku või mõne teise loome vormi inimeste tööd. Küll aga on ilmne, et äratuskell ei pidanud omama inimlikke omadusi, et asendada äratajad-koputajad. Kunsti puhul ollakse veendunud, et selles peab sisalduma inimlik mõõde. Mida inimestest kunstnikud ei soovi masinale õpetada. Sarnaseid TI vastaseid proteste korraldavad kirjanikud ja kirjastajad ning muusikud ja filminäitlejad. Ilmselt ei ole lahendus nende käes, vaid nende töö saatuse üle otsustavad need keda on vaja üles äratada. Ehk ka loometeenuse puhul on selleks tarbijad.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.