Inimese aju on omasuguste seas ainus mis teab, et on aju. Tähelepanek pole pelk näide eneseteadvusest vaid kajastab inimese soovi ja mõningast edu oma keha ja vaimu toimimise mõistmisel. Soovime aru saada kuidas keha toimib, mis on teadvus ja millest juhindub käitumine. Teoreetilistest oletustest ega hinnangutest ei piisa meis leiduvate bioloogiliste ja psühholoogiliste mehhanismide mõistmiseks. Vaja on eksperimenteerida, teha empiirilisi katseid ja läbi viia invasiivseid uuringuid.
Millega seoses põrgatakse vastu eetilisi piire. Ajalugu sisaldab õõvastavaid näiteid taolisest huvist kantud eksperimentidest, mis lisasid vaid teadmisi inimese rumaluse ja julmuse piiramatusest. Teistele põhjustatud valu, traagika ja ebaõigluse ainsaks kasuks võib pidada inimest ja tema väärikust kaitsvate eetiliste normide ja piirangute kehtestamist.
Tekitades ebamugava kahevaheloleku, milles ühelt poolt soovitakse saada midagi väga olulist teada ja vähemalt sama olulistel põhjustel luuakse takistusi, mis piiravad nende teadmiste hankimist. Selle kompromissi tulemus puudutab kõiki inimesi läbi inimõiguste kaitsmise ja inimese probleemide lahendamise vajaduse. Eetilised otsused, eriti need, mis mõjutavad inimelu ja väärikust, ei ole väikese grupi otsustada, vaid nõuavad kollektiivset legitiimsust.
Kui valimistel otsustatakse see delegeerida valitud ekspertidele, sünnib uus probleem, sest vajalik moraalne kompromiss nõuab laialdast ühiskondlikku aktsepteerimist. Kõikidega arvestamine ületab ekspertide eriteadmisi ja seetõttu targemad neist kõhklevad moraalselt vastuoluliste otsuste eest vastutust võtmast. Moraalsete otsuste delegeerimine ekspertidele on piiratud, mitte ainult seetõttu, et eksperdid võivad vastutusest keelduda, vaid ka seetõttu, et ühiskond ise seab nende autoriteedi kahtluse alla, hakkab vastu või lükkab ettepanekud täielikult tagasi. Suhteliselt värske näite pakub suhtumine vaktsineerimisse.
Seega pole pääsu avalikust arutelust, milles eksperdid peaks osalema teavitajatena ega määra tulemust. Avalikkus võib püüda ignoreerida ja kõrvale vaadata, aga reaalsete tagajärgede kaudu ei pääse vastutusest oma valikutest või valikute tegemata jätmisest tulenevate tagajärgede eest.
Õige pea avaneb võimalus sellise väljakutsega kohtumiseks. Tegevusväljaks on endiselt soov endast rohkem teada sada, aga teha seda inimest ohustamata. Teadus ja selle meetodid võimaldavad teha osa vajalikke katseid kasteklaasis toidetavate elusate koeproovidega. Sellest vaatest ei piisa, sest tükike koest on nii väike, et see ei iseloomusta koest moodustava organi talitlust, keha kui terviku koosseisus toimimisest rääkimata.
Probleeme on ka loomkatsetega. Osa piirangutest tulenevad juba mainitud eetilistest arusaamadest. Teine kitsaskoht on nii suur, et seda ei hoomata. Ent piisab kui võrrelda hiirt inimesega. Edukad loomkatsed ei kajastu inimeste ravimise edukusena. Põhjuseks on palju väikeseid, aga olulisi erinevusi.
Sarnased piirangud korduvad surnud inimese kudede või organitega eksperimenteerimise puhul. Doonori organid tuleks loovutada pigem inimete päästmiseks kui nendega eksperimenteerimiseks. Näiteks USA's ootab doonori organit üle 100 000 haige. Karjuva ebamugavuse reaktsiooni põhjustasid hiljutised uudised surnute kasutamisest autode turvalisuse ja militaartehnoloogiate testimisel. Kuigi nii oli tähelepanu varjus toimetatud peaaegu sada aastat.
Lahenduseks võiks olla tüvirakkudest kunstlikult kasvatatud nn organoidid. Juba mõned aastat tagasi valmistati näiteks pisikesi aktiivse närvivõrgustikuga "ajukesi". Mõne sentimeetri suuruseid organoide kasutatakse näiteks ravimiuuringutes. Edukaks on osutunud ka kunstliku emaka tehnoloogia, mis võimaldab lootel areneda väljaspool keha jne.
Sel nädalal avaldas grupp teadlasi Massachusettsi Tehnoloogia Instituudi tehnoloogiaajakirjas visiooni, et tänu biotehnoloogia arengule on võimelik luua eksperimenteerimiseks sobivaid inimkehi. Need saaks valmistada osaliselt ilma närvisüsteemi komponentideta nii, et kehad ei tunneks valu, ei omaks teadvust ega mõtlemisvõimet.
Edasi mõeldes pole võimatu kui taolisel kunstlikul teel sünnitatud või uue sõna puudumisel, siis "valmistatud" kehi, luuakse päriselt sündinud inimeste doonororganite vajaduste rahuldamiseks. Tõstatades küsimuse kas kunstviljastamisega kunstlikus emakas kasvanud lootest tärganud inimene omab teistsugust moraalset vundamenti? Õnneks ei pea üksi otsustama. Oma aju ei taha nende küsimustega vaevata.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.