Spordimängudes on eesmärk selgitada parimad indiviidid. Mõnes mängus loetakse tabamusi nagu väravad, korvid, märklehte tabanud nooled või kuuliaugud jne. Teistes mängudes hinnatakse parimaks esimesena finišeerijat. Mõlemad paistavad elementaarsete edumõõdikutena, mida mõistavad ka väikesed lapsed.
Ent võistluse olemuse, mõõtmise ja tähenduse taga laiub rikkalik filosoofiline maastik. Punktide, väravate või muul moel skoori kogumine peidab põhimõttelisi erisusi võitmisest lühima ajaga või esimesena lõpujoone ületamisest. Oluliseks nüansiks on erinevused karistustes ja nende mõjus.
Kogu võistlussport tiirleb ümber tulemuse maksimeerimise. Milleks on parima võimaliku soorituse saavutamine kindlaksmääratud piirangute tingimustes. Põhimõtteliseks erisuseks on vigade riski jagunemine lõpptulemusse. Mis omakorda kujundab inimesele rakenduvate ootuste ja väärtuste raamistikku.
Mõnele spordialale omaste vigade hind on suhteliselt marginaalne ja hüvitatav. Näiteks võib jalgpallis teha mitu viga, aga see kõik muutub pea tähtsusetuks kui mäng võidetakse. Teise spordiala jaoks võib viga olla väga kalli hinnaga või lõplik. Näiteks möödalask laskesuusatamises või valestart 100m sprindis. Selliste karistuste hind suhtes tulemusse muudab põhimõtteliselt sportliku soorituse psühholoogiat, strateegiat ja midagi mida püütakse sõnasse eetos. Erinevus on riskide taluvuses ja neist väljumises.
Selles vaates võib pallimänge pidada vigu amortiseerivaks spordiks. Neis on paljude võimalustega, ehk hea vigadest taastumine, mis kombineerub suhteliselt väikeste mõjudega, arvukate vigade riskiga. Ühe vea hind on harva saatuslik. Audid, pallikaotused, kollased kaardid jmt neelduvad mängu dünaamikasse. Hoolimata väiksematest kaotustest, tagab edu vastasest suurem tootlikus, ehk väravate kogumine. Strateegia on suhteliselt robustne ja sisaldab riskide võtmist, loovust ning vastupidavust. Neis mängudes leidub sarnasusi poksiga.
Seevastu laskesuusatamine, vormelisõit, slaalom, kergejõustiku sprindid, võimlemine, suusahüpped jmt. on kallite vigade-karistustega. Aga kasina taastumisressursiga. Need on haprad spordialad, mis ei talu vigu. Ka siin on lõppeesmärk vägevam tulemus kas kiiruse, skoori, soorituste puhtuse jne näol. Kuid seda raamib suhteliselt andestamatu karistuste struktuur. Üks valestart, tabamata sihtmärk või vale liigutus võib tähendada kohest kaotust või märkimisväärset ajatrahvi. Nende spordialade strateegia rõhub täpsusele, enesevalitsemisele ja järjepidevusele. Isegi väikesed vead on ebaproportsionaalselt kulukad. Spordialad meenutavad nöörilkõndi, milles tipmine saavutus on kõige lähedamal katastroofile.
Spordi temaatika kaasamise tegelik eesmärk oli spordikaugem. Paljudele tuttavlikult avaneva spordi allegooria abiga võiks värske pilguga vaadata teistesse, igapäevasematesse inimtegevustesse nagu autoliiklus. Tehnoloogiat arendades kujundame inimeste vabadust, riske ja tulemuslikkust. Sealhulgas ka liikluses. Mille olemus on spordimängu laadselt raamistatud reeglitega, tulemusele orienteeritud süsteem, milles osalejad taotlevad mitmesuguste piirangute tingimuses isiklikke eesmärke. Autojuhi tulemuse headust kajastavad ajasurve ja kulutõhusus, mille nimel ta teeb taktikalisi valikuid ning rakendab treenitud meisterlikkust. Ning vigu tehes saab mitmel moel karistada. Auto juhtimine pole muutunud. Vigade ja karistuste struktuur muutub. Ja muudab mängus osalejate psühholoogiat, strateegiat ja midagi mida püütakse sõnasse eetos.
Muutusi tõukab tehniline areng. Hiljuti hakati rääkima autosse ehitatud kiirusandmeid koguvast tehnoloogiast. Ideed esindavad kindlustusfirmasid, keda huvitab autojuhtide riskikäitumise piiramine. Pakutakse, et kindlustusmakse võiks sõltuda kliendi liikluses käitumise stiilist. Mille üle peab auto ise arvet.
Värskeimaks arenduseks on juba mõnes USA osariigis algatatud seadusmuudatus, mis näeb ette piirata halva liikluskultuuriga juhtide autode sõidukiirust. Sedagi auto enda tehniliste vahendite abiga. Kiiruseületamise tagajärjel hukkub Ameerikas aastas üle 10 000 elaniku. Seega on olemas moraalne õigustus ja ka tehnoloogia.
Milles avaneb üha suurem kattuvus spordiks peetud mängu olemusega. Liiklusmängu tingimusi uuendatakse laskesuusatamise või Vormel F1 maailmas tuttava protseduurilise kontrolliga. Lisades lõpptulemuse teele tehnilisi viivitusi, karistuspokse või -ringe. Arengu tulemusel pole välistatud, et liiklusest kujuneb arvutimängu laadne kultuur, milles reaalajas kuvatakse tulpasid juhi tervise ja tehniliste varade ja võimaluste skooridega. Hoidugem fantaseerimast relvastusega. Juhi ressursse kajastavad mõõdikud kirjeldavad näiteks sujuva sõidu eest saadud sotsiaalseid hüvesid ressursside allahindlustena ning karistusi riskantsete liigutuste eest. Juhi tegutsemisesse sekkutakse automaatselt, lähtuvalt kiiruspiirangutest ja tee ning juhi seisundist.
Kaua kehtinud mobiilsuse sotsiaalne kokkulepe on muutumas mängumehaanikas tuttavaks suhteks, milles tänav pole lihtsalt avalik ruum, vaid programmeeritav käitumise nügimise väli. Loodetavasti õpitakse ega unustata, et sport arvestab ja hindab inimlikke võimeid, väärtustab stiili ja riske ning loob piirangute kaudu tähenduse. Millede eesmärk ei ole steriilne kontroll ega kuulekusele allutatud meisterlikkus. Nüüd jääb vaid loota, et liiklust kujundatakse inimese arengut toetavaks. Vastasel juhul pole neil tulevikus autorooli asja.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.