Kõik ei pea antud sooviga nõustuma, aga palju on ka neid kes usuvad, et maailma toimimise mõistmine on kasulik ja püüavad sellest aru saada. Oleme muude loomadega võrreldes teinud antud vallas märgatavaid edusamme. Tagasivaate edule mõeldes võib puuduva osa lahendamine paista kokkuvõtmise ülesandena.
Paljudel ettevõtetel on, aga inimkonnal puudub arengukava. Kui selline dokument loodaks, kaasatakse arvatavalt aruteludesse Nobeli majanduspreemiaga pärjatud Paul Romeri umbes poole sajandi eest pakutud endogeense, so sisemise, kasvu teooria. See on juba osa paljudes poliitikates. Romer argumenteeris, et jätkusuutliku majanduskasvu peamisteks mootoriteks on tehnoloogia ja kuhjuvad teadmised. Viimaseid võib vaadelda kui ideid. Ideed on mittekonkureerivad kaubad. Ideed kuhjuvad ja tekitavad uusi, kutsudes esile mastaabiefekti. Ideed loovad tehnoloogiat ja tehnoloogia abiga luuakse uusi ideid. Võib ka mõelda, et teadmisi koguvad inimesed viivad rohkemate teadmiste loomiseni, mis teeb inimesi veelgi targemaks ning võimekamaks, et koguda järgmisi ideid jne.
Ühesõnaga, kasv tuleneb sisemisest arengust. Romer pakkus, et innovatsioon on kasumit maksimeerivate agentide sihipärase tegevuse tulemus. St. arengut juhivad majanduslikud stiimulid. Järelikult peavad ühiskonnad investeerima inimkapitali ja teadus- ning arendustegevusse, kuna nende kombinatsiooni efekt on positiivselt tagasisidestatud majanduskasvuga.
Argumentatsiooni lihtsus ning optimism on toitnud riikide poliitikaid. Idee meenutab küsimust 50 korda kokku volditava paberi pataka kõrguse tulemusest. Vastus tundub lihtsana. Paberit voltides senine paksus küll kahekordistub, aga tegemist on õhukese materjaliga. Midagi sarnast inimese algsete teadmistega. Kolm korda voltides läheneb paksus millimeetrile. Nii väikeses mastaabis jääb tähelepanuta, et paberikihi kõrgus kasvas 8 korda. Kümnenda voltimise järel on pataka kõrgus juba 10 cm. Poliitiliselt oleks selline tehnoloogia ja teaduse areng väga tubli tulemus. Nii on ka juhtunud.
Probleemid hakkava ilmnema pärast järgmisi voltimisi. Õhukest paberit 20 korda voltides on meie ees 100 m torn. Kõigest parikümne korra järel peaks hinge hiilima kahtlus, kas mõistust ja majanduskasvu õnnestub nii lihtsalt duubeldada? 30 korra järel oleks paberibloki kõrguseks 100 km. 50 kooraga jõuaks ülemine paber 112 miljoni km kaugusele, ehk peaaegu Päikeseni, mis asub 150 miljoni km kaugusel. Kes usub endiselt sisemise kasvu teooriasse, on tõendiks inimese vaimsete võimete piiratusele. Sõbraliku nöökena põleks ju paber ära.
Mida ilmsemalt pole tsivilisatsiooni puhul taoline eksponentsiaalne kasv reaalne. See veel ei tähenda, et lagi ongi juba käes. Arengu aeglustumist võib juba tajuda. Sama ollakse varemgi kogetud, kui kasvuga kaasnevate probleemidega jõutakse energia ja ressursi kitsikusse. End kokkuvõttes, ehk sisemisest arengust leitakse lahendus ja kasv jätkub. Kuni tänaseni.
Senisest edust rääkides on ilmne, et inimese kognitiivne võimekus arenes esivanemate probleemide lahendamiseks. Milleks olid toidu otsimine, sotsiaalses hierarhias toimetulek, tööriistade valmistamine jne. Looduslik valik ei valinud meie mõistust maailma täieliku keerukuse mõistmist testiva eksamiga, mille tulemuseks oli kas elu või surm. Meie vaimseks tugevuseks võib pidada lugude ja analoogiate rakendamist. Meil on ilmseid raskuseid mitmedimensionaalsete süsteemide, komplekssusest tärkavate nähtuste ning massiivsete andmekogude keerukuse käsitlemisel.
Inimese senise edu ja tema probleemide kasvava keerukuse viljaks on tehisintellekt - meie eest ja meie nimel andmeid analüüsiva masina arendamine. Millega seoses esitatakse omavahel vastassuunalisi pessimistlikke arvamusi. Ühed ennustavad inimese alla jäämist, kui teised peavad võimatuks masina arengut. Öeldakse, et kuna TI on inimese loodud, jääb see igavesti loojale alla. Või isegi kui TI analüüsivõime ületab inimese omi, õpib TI vaid inimese loodud materjali pealt. Aga inimese kureeritud, kvaliteetsed andmed on suhteliselt lõplik kogus. Mistõttu TI võimed jäävad piiratuks. Pealegi pole kõik inimesed nõus oma loomingut TI'le näitama. Ehk jättes TI arendamise inimesele, võib selle arengut võrrelda lapsega, kes kasvab kodus vanemate valve all, ega koge maailma iseseisvalt.
Nende argumentide sisuks on TI iseseisvuse puudumine. Ent sarnaselt kodust lahkuvatele, iseseisvalt maailma tundma õppivatele lastele demonstreeriti värskelt avaldatud uurimistöös niinimetatud "absoluutsest nullist" alustava TI iseseisva arengu edulugu. Maailmast midagi teadmata, piisas õppimisvõimest kuni esimeste kogemuste põhjal hakkas TI püstitama iseseivaid ülesandeid ja arendas omi võimeid autonoomselt, väljaspool inimese järelvalvet ja temalt saadud andmeid. Ise õppinud TI edestas kõige uuemate arvuti programmeerimise ja matemaatilise arutlusülesannete testides olemasolevaid, inimese eeskuju pealt õppinud TI mudeleid. Teadlaste hinnangul võib TI nullist alustada ja õppida iseseisvat toimetulekut suvalistes valdkondades. Kõik ei pea antud arenguga nõustuma, aga hädas nõustutakse igasuguse abiga.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.