Inimeste vähenenud lugemus ja sellega kaasnev analüüsivõime langus on teadlaste hinnangul otseselt seotud tähelepanumajanduse survega. Ajakirjas The Economist tõstatatud mure kohaselt ei peegeldu kognitiivsete võimete langus mitte ainult indiviidi tasandil, vaid võib kaasa tuua ka populistlikuma poliitika, vahendab R2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Kristjan Port.
Kõik, mida me märkame, koguneb kohta, kus toimub mõtlemine. Tähelepanust sõltub tõhusus, millega töötleme ümbritseva keskkonna signaale, et seda mõista, teha adekvaatseid otsuseid ning lahendame probleeme. Arusaadavalt peetakse tähelepanu intelligentsuse metafoorseks väravaks.
Mida sellest järeldada, kui otsuse eel tuleb valida, kas eelistada rohkem või vähem teavet? Seega olla vähem või rohkem informeeritud. Uuringutest ilmneb tugev positiivne korrelatsioon tähelepanu kontrolli ja intelligentsuse näitajate, näiteks erinevaid vaimse suutlikkuse aspekte proovile panevate IQ-testide puhul.
Tähelepanu keskne komponent on samaaegselt käsitletavate infoühikute hulk ehk töömälu. Suurema töömäluga inimesed saavutavad nn voolava intelligentsuse ülesannetes paremaid tulemusi. Voolav intellekt erineb õpitud faktidele rajanevast nn kristalliseerunud intelligentsusest võimena lahendada jooksvalt teele sattunud ülesandeid, rakendades loomingulist ja kriitilist mõtlemist, kaasates, märgates ning kombineerides võimalikult palju mürast eristuvat olulist teavet. Teisisõnu olles tähelepanelik, keskendudes mitmele muutujale ja märgates mustreid.
Selle vastand on jagatud tähelepanu, kui inimene ei suuda tähelepanu kontrollida. See hüppab ühelt teemalt teisele, kordagi midagi saavutamata, kuna ei tee teabega tööd ja jätab detaile tähelepanuta, mis päädib lõpuks frustratsiooniga. Sünnib ebamugavuse ja tulemusetuse nõiaring, milles ei soovitagi keskenduda ega tähelepanu rakendada. Elavale materjalile rajanev võime närbub. Viide elavale materjalile on oluline, sest tähelepanu aluseks olevate rakkude võimekus on sarnaselt lihastele elu jooksul treenitav.
Seda üldises põhimõttes, sest ka siin väärivad detailid tähelepanu. Aju erinevad süsteemid, sealhulgas tähelepanu kandvad struktuurid on plastilised, st kohanevad. Protsess on katkematu ja leiab aset kasvõi käesolevate lausete teadvustamise ajal. Juhul kui midagi jääb hiljemaks meelde, on pidanud ajus midagi muutuma. Samamoodi, kui midagi läheb hiljem meelest ära, on pidanud ajus midagi muutuma.
Tähelepanu ulatuse laiendamine nõuab teadlikku ja järjepidevat pingutust. See on kas elu loomulik osa või eraldi plaanitud treening. Viimane pole ju vale. Treenimise kui vajaduse suhtes tasub olla aga tähelepanelik. Uuemal ajal on treenimine popp sõna. Peamine ajend pole hea edendamine, vaid halva rehabilitatsioon sarnaselt paljudele keha kasutamata jätmise tulemuste hilisemale taastavale "treenimisele". Omal paradoksaalsel moel peetakse taolist vigade parandust intelligentseks eluks ja sotsiaalse kapitali maastikul väärtuslikuks signaaliks.
Seda on lihtne mõista, kuivõrd tähelepanu lühendamine kulgeb pingutusteta. Seda soosivad keskkonnategurid, mis killustavad keskendumisvõimet ja muudavad tähelepanu episoodiliste dopamiinidooside vahendajaks. Püüdes seevastu pikendada päevast keskendunud lugemisaega kümnelt minutilt 30 minutile, kasutades erinevaid meditatsiooniharjutusi, võib püsivate tulemuste ilmnemiseks kuluda nädalaid. Vaadates õppe- või palgatöö ajal sagedasti telefonis juhtuvale, kannatab keskendumisvõime mõne päevaga.
Modernne elu pommitab meid katkematult stiimulite vooga, treenides killustatud tähelepanu. Protsessi tagajärjed võivad omada olulist mõju edasisele elule, kui aju seab keskendunud ja sügava analüüsi asemel esikohale uudsuse stiimulid, mille tulemusel atrofeeruvad evolutsiooni testides oluliseks peetud, tähelepanuvõrgustikke hoidvad struktuurid. Seejärel haarataksegi kiirelt reageeriva tehnilise intellekti abi järele.
Tähelepanu on oluline kaubanduslik ressurss, millele rajaneb kogu reklaamitööstus. Killustunud tähelepanu on nende töö tulemus. Inimesed taluvad järjest mitut lühikest reklaami, kuid muutuvad tusaseks, kui sama sisuga täidetakse natuke pikemalt tähelepanu koormav ajalõik.
Palju tähelepanu sai 2015. aastal Microsofti teadlaste sulest ilmunud uuring, mis põhines enam kui 2000 osaleja ajuaktiivsuse uuringutel. Toona leiti, et võrreldes sajandivahetusega oli keskmine tähelepanuvõime hakanud märkimisväärselt lühenema. Kui varase mobiiliajastu ajal ehk nn millenniumi põlvkonna noortel oli see umbes 12 sekundit, siis 15 aastat hiljem oli vastav näitaja nn Z-põlvkonna esindajatel langenud umbes kaheksa sekundini. Toonases ülevaates võrreldi inimeste töömälu akvaariumikala omaga.
Ajastul, milles domineerib kuum, s.o pidevalt mürarohket skaneeriv ja sellele reageeriv tähelepanu, pole püsiva keskendumise taastamine mitte ainult kasulik, vaid hädavajalik. Nagu hoiatab majandusleht The Economist, rahva kognitiivsete võimete langusele järgneb rumal poliitika.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.