Ajaloo ebameeldivate, kuid õpetlike lugude seas on juhtum Saksa natsipoliitiku ja õhujõudude juhi Hermann Göringiga, kes kogus omal julmal moel kunsti. Tema suureks kiindumuseks oli Hollandi 17. sajandi kunstnik Johannes Vermeeri maalid. Tal õnnestus omandada tõeline rariteet, värskelt avastatud Vermeeri seni tundmatu maal. See oli läbinud kunstiteadlaste põhjaliku ja kinnitava analüüsi ning peeti rahvuslikuks aardeks. Ometi müüs selle leidnud hollandlane Han van Meegeren saksa okupandile.
Kui sõda lõppes ootas kumbagi meest hukkamine. Göring mõisteti süüdi sõjakuritegudes. Van Meegeren mõisteti süüdi koostöös vallutajatega ja rahvusaarde mahaparseldamises. Mille peale Van Meegeren väitis, et hinnaline maal oli tema kätetöö. Lõpuks nõustuti eksperimendiga ning ta demonstreeris tunnistajate silma all kuidas sündis veel üks seni avastamata Vermeeri teos. Suur uudis jõudis Nurembergi kohtuprotsessi valvurite kaudu Göringini. Kuuldes, et temale suurt meelehead toonud maal polnud originaal, olevat frits väljendanud ahastust maailmas eksisteeriva kurjuse üle.
Kas me tõesti ei saa pildist enam sama naudingut kui selle autorlus muutub? Näiteks kui pulmapildil on küll need kes seal peavadki olema, aga seda pilti pole kunagi pildistatud. Või selgub, et mitu kuud lemmikuks olnud tegelase juhitud huvitava sisuga Youtube’ kanalis seda tegelast päriselt ei eksisteeri. Pole vist vaja välja veerida, millega on tegemist. Sest kui tehisintellekt suudab jäljendada meie reaalsust, siis mis saab varjude taga peituvate inimeste ebatäiuslikest ja tundeküllastest hingedest?
Kolm hiljutist lugu äratavad teistsuguseid mõtted, kui need kuidas TI võib asendada kellegi ametit. Need on küsimused kuidas TI õõnestab meie suhet autentsusesse, sellesse mis teeb kedagi või midagi asendamatuks. Ajal kui erinevas formaadis loomingu valmistajad, fotograafid ja näitlejad maadlevad sünteetiliste asendajatega, seisame peagi silmitsi küsimusega, kas etendus meie jaoks jätkub, isegi kui sellest on hääbunud inimese südamelöögid?
Jimmy Donaldson, YouTube'i maailmale paremini tuntud kui 300 miljoni tellijaga MrBeast, korraldab aktsioone milles inimesed on valmis suure summa nimel olema näiteks 50 tundi elusalt maetud. MrBeast teab mis inimesi kohale meelitab. Nad tahavad vaadata kuidas teised hingelised on raha nimel valmis taluma absurdseid katsumusi ja sooritama ebamugavaid või ohtlikke asju. MrBeast avaldas hiljuti tõsist muret teiste temasuguste juutuuberite tuleviku pärast, kui TI tööriistadega saab lihtsa teksti juhituna valmistada usutavaid ja täisväärtuslikuna kogetavaid videoid.
Kaalul pole ainult uue töövormi esindajate sissetulek, vaid tõelisus, mida kogetakse, vaadates näiteks MrBeasti vahendatud inimlikku haavatavust. Tema videote võistlejad rabelevad tajutavas ebamugavuses. Nende ehe visadus äratab vaatajates nii kahjurõõmu kui empaatiat. Kas need endogeensete kemikaalide kokteilid tärkavad ka siis kui inimesed vahetatakse TI loodud avataride vastu? Või puruneb seletamatu pärisinimese kannatuste loits? Kui äravahetamiseni lihvitud pikslite higi ongi vaid pikslid?
Kes teab? Mõni ekspert pakub, et inimesed ihkavad autentsust ja TI steriilne täiuslikkus muutub kiiresti igavaks. Millega koos lahkuvad tänase umbes 50 miljoni sisulooja juurest reklaamitulud ja sponsorilepingud. Mis oleks veel üks ja viimane meelelahutuslik etendus, milles MrBeast ise väriseb hirmudes, kuni enam keegi ei usu seda mida ta pakub.
Kui YouTube'i draama areneb pikslitest tegelaste ümber, siis fotograafias süveneb vaikne kriis portreedega. Tasapisi on hakanud ilmnema seni varju jäänud trend. Fotograafid kaovad kiiremini
tööd kui seni uudiskünnise ületanud programmeerijaid tabanud tööhõive langus. Olgu siis pulmapilt või sotsiaalmeedia postitus. TI tööriistad loovad keskpärastest piltidest professionaalseid portreefotosid, toodete vaateid ja sündmuste visuaalset dokumentalistikat. Varem stuudios tunde vajanud valgustus, poseerimine, monteerimine jmt. juhtub nüüd sekunditega ja murdosaga varasemalt küsitud hinnast. Ning tulemus on kaubandusliku kvaliteediga. Vabakutselisi fotograafe vahendav keskkond Upwork märkis, et pärast TI teenuste levikut on fotograafide broneeringud langenud umbes kolmandiku võrra.
Kolmas lugu on ehk kõige kummalisem. Selles TI ei matki kedagi, vaid on ise. Nimeks võib olla Tilly Norwood. Teatud mõttes „näitleja“, kes debüteeris juulis ilmunud lühifilmis „AI Commissioner“. Temas pole midagi inimesele kuulunut. Iga Norwoody ilme või nahavarjund on nullist TI sepistatud. Selge, et inimese sarnasuse saavutamine rajaneb inimeste pealt õpitule. Kas päris inimesed peavad seda teadma ja saama hüvitist? Naiivne küsimus, sest inimeseks olemine pole litsentseeritud. Palju huvitavam küsimus on Norwoodi kvalifitseerumine „näitlejaks“. See küsimus torkab otse elukutse südamesse. Mida Norwoodil pole, aga ka selleta esitab ta kõiki rolle. Sest ega ka laval purjus inimest etendav näitleja pole purjus. Ta näitleb. Tilly Norvood näitleb näitlejat. Meie vist ikka plaksutame?
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.