USA Pennsylvania ülikooli teadlased esitlesid õlle ja ravimite fermentatsiooni jääkproduktist toodetud villalaadset kiudmaterjali. Sarnased innovatsioonid võivad seada aga mitmed riigid ebamugava valiku ette: kas toita oma inimesi või püüda teenida endiselt tulu puuvillakasvatusega, leiab R2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Maaharimine oli inimkonna esimene suurim innovatsioon, milles väline energia muudeti kasulikuks tööks. Inimest toitvat tööd lasti päikeseenergia abil teha mikroorganismidel ja taimedel. Inimeste arvukuses toimus märgatav hüpe, tärkasid linnad ning arenesid tööjaotus ja kooselu soosiv kultuur.
Tasahilju hakati pöörama suuremat tähelepanu riietumisega seotud sotsiaalsetele signaalidele. Loomanahast kehakatted asendusid villa ja taimsetest kiududest kootud riietega. Peagi asuti kangasteks sobivaid taimi kasvatama selleks rajatud põldudel. Maad piisas kõigeks.
Praeguseks on olukord muutunud. Toitev põllumaa kui kunagine külluse häll on kurnatud ja pudeneb tolmuks, samal ajal kui märkimisväärselt suur viljakas maa-ala on pühendatud puuvillale. Puuvill süüa ei kõlba, aga seda sobib selga panna. Öeldakse, et mood möödub, aga nälg mitte.
Moetujude kiirete tsüklite tagajärjel jõuab suur kogus rõivaid prügimäele. Ainuüksi USA-s toodetud rõivastest jõuab prügimäele enam kui kaks kolmandikku. Kiirmood raiskab põllumaad ja loodust ilma hingi toitmata. Mittesöödavate põllukultuuride all hoitakse kokku miljoneid hektareid potentsiaalselt toitvat maad.
T-särgi ja paari teksade valmistamiseks kulub umbes kilogramm puuvilla ja kümme tonni vett. Maailmas toodetakse aastas kokku umbes 25 miljon tonni puuvilla. Läbi moeprisma vaadates saaks sellest palju uusi riideid.
Puuvilla kasvatatakse umbes 36 miljonil hektaril, millest umbes 40 protsenti paikneb Indias. Riigis, kus toitu napib. ÜRO hinnangul võib 2050. aastaks erosioon kogu maailmas hävitada 1,5 miljonit ruutkilomeetrit haritavat maad, mis on võrreldav India põllumajandusliku jalajäljega. Saamata jääks kuni 253 miljoni tonni teravilja, vähendades miljardite inimeste toidujulgeolekut.
Öeldakse, et riided võivad küll muljet avaldada, aga leib hoiab püsti. Selles mõttes võiks eelistada kiudtaimede asemel toidukultuuride kasvatamist. Seda enam, et praeguse tempo juures võib maailma põllumaa huumusekiht ammenduda 60 aastaga.
Süngevõitu väljavaates kumab ootamatu tulukesena maailma umbes 660 miljardi dollari suuruse õlletööstuse lambike. Koos vitamiinide ja paljude ravimitootjatega kasutatakse neis valdkondades mikroorganismide fermentatsiooni katalüsaatoreid. Jääkproduktina tekib tonnide viisi valke ja süsivesikuid sisaldavat biomassi. Põllumaaga võrreldes kasutatakse mikroorganismidel põhinevas tootmises umbes 100 korda väiksemat maa-ala, see on 20 korda kiirem, vajab kümme korda vähem vett ja on kümneid kordi kulutõhusam.
Sellega seoses levib soovitus harjuda uute maitseelamustega. Äsja lisandus ka uudne moemõõde. See võib edasi lükata mikroorganismidest kotleti maitsmist, kuna võiks vabastada puuvilla alt põllumaad toidutootmiseks. USA Pennsylvania ülikooli teadlased töötasid välja ja testisid reaalses tootmises õlle ja ravimite fermentatsiooni jääkproduktist villalaadse kiudmaterjali toomist.
USA Teaduse Akadeemia toimetistes avaldatud kirjeldusest selgub, et uudse meetodiga toodetud kiudmaterjali kilo hind on umbes kuus dollarit, vill umbes 10– 12 dollarit. Biomassist toodetud kiud on biolagunevad, tootmine on minimaalse saastega, umbes 99 protsenti kasutatavatest lahustitest suunatakse taaskasutusse ja ka selleks kuluva vee hulk olevat minimaalne. Teoorias võiks seega puuvilla alt vabastada miljoneid hektareid söödavate põllukultuuride kasvatamiseks.
Siinkohal põrkub aade vastu kuiva ja pragunenud põllumaad. Ligi 40 protsenti puuvillakasvatusalast asub Indias ja sealt saadakse umbes 20–25 protsenti maailma puuvillast.
Puuvillakasvatus on India majanduse üks alustalasid. Sellega teenitakse märkimisväärne kogus välisvaluutat, toetatakse 350 miljardi dollari suurust tekstiilitööstust, mis annab tööd 45 miljonile inimesele ning tagab elatise seitsmele miljonile põllupidajale. Suure äri mõjud kanduvad ulatuslikult allavoolu edasi mitmesugustesse tootmise ja kaubandusega seotud protsessidesse.
Innovaatiline puuvillaasendus sünnitaks Indias arvestatava poliitilise dilemma. Puuvillakasvatus toob eksporditulu, aga suurendab toiduimporti. Arvestades, et mullaerosioon ohustab 30–40 protsenti India haritavast maast, võib umbes 1,4 miljardit India elanikku ees oodata näljaoht. Nüüd on huvitav jälgida, kas nutikas innovatsioon leiab laiemat rakendust ja mõjutab suure riigi majandust.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.