Tehisaru kasutav inimene hindab oma võimeid üle. Seda isegi juhul, kui tema tegelik sooritus mingit ülesannet täites oli kehvapoolne, osutab Raadio 2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Teinekord tõdetakse mõne ootamatu sündmuse puhul, et see nüüd juhtus küll kõige sobivama tegelasega. Kajastatakse võrdselt õnnestumisi ja äpardusi. Näiteks kui hea inimesega juhtub midagi toredat. Või vastupidi, kui arst lõikab sõrme, kingsepa jalavari saab viga jmt.
Huvitav kas midagi taolist võiks juhtuda krüptoloogidele? Selle eriala keskmes on teabe peitmine ja kellegi poolt peidetud teabe välja peilimine.
Rahvusvaheline Krüptoloogiliste Uuringute Assotsiatsioon (IACR) korraldas iga-aastase juhtkonna valimise. Igati ootuspäraselt ei kasutanud nad kaugtöö koosolekutel populaarseid hääletamise lahendusi vaid rakendasid süsteemi, mis oli nii turvaline, et tulemusi sai avada ainult kolme sõltumatu usaldusisiku käes olevate dekrüpteerimisvõtmetega.
Paraku kaotas üks usaldusisik õnnetu juhtumi tagajärjel oma võtme. Hääletuse tulemus jäi suuremaks saladuseks kui vaarao haud. Isegi kui me kõiki vaaraosid pole üles leidnud, on see rohkem aja ja tahtmise küsimus. Kui krüptoloogid peavad valitud tööriista piisavalt turvaliseks, siis võib olla kindel, et talletatud teabe avamiseks kuluks rohkem aega kui on eksisteerinud teada olev universum.
Sestap valisid nad kiirema tee ja korraldasid hääletuse uuesti. Aega kulus umbes 15 minutit. Probleemi põhjustanud usaldusisik astus põhimõttekindla žestina tagasi. Pisikest erialast episoodi võiks ülejäänud maailm ignoreerida.
Kui vaid andmete kaitsmine poleks sedavõrd kesksel kohal kõikide inimeste elus. Juhtum äratab küsimusi mida võib võrrelda umbes 150 aasta taguse küsimustega käte pesemise vajadusest. Enne toonast aega polnud puhaste käte olulisust teadvustatud ega tervishoiuga seostatud. Kõik kes olid elus ja terved, ega polnud käsi pesnud, võisid pidada seda õigustatult rumalaks peenutsemiseks. Toona paistis ka igati normaalsena võrdlemisi lühike eluiga ja laste suremus.
Andmete turvalisusega kordub midagi sarnast. Absoluutne enamus ei puutu probleemiga kokku ja peab sellega tegelemist liigseks. Selline on turvalisuse paradoks. Milles ignoreeritakse turvalisuse nimel tehtavat nähtamatut tööd. Vahest äratab intrigeeriv juhtum hetkeks tähelepanu antud elu osa väljakutsetele.
Alustuseks võiks küsida, millega on tegemist kui omanik kaotab juurdepääsu oma asjadele? Füüsilises maailmas võib seda põhjustada vargus, vandalism või isiklik lohakus. Need juhtumid on mitmel puhul tagasipööratavad. Digitaalsete asjade kadumisega esineb totaalne kättesaadamatus. Asjaolu mida kasutavad ära ohvrite arvutites andmed krüpteerinud kurjategijad. Sama võib juhtuda ka heategijatega, nagu õpetab krüptoloogide juhtum.
Nad kaitsesid andmeid nii täiuslikult, et nende juurdepääsu eelduseks oli vaid üks ideaalne olukord suure arvu võimalikke ebaõnnestumiste keskel. Viimased ongi mõeldud andmeid kaitsma. Näiliselt on lihtne mõelda, et kolm inimest kaitsevad nendele usaldatud võtmeid ja esitavad need esimesel nõudmisel. Samas pole raske mõelda tehnilisemat või inimlikumat laadi riskidele arvutisüsteemi riknemisest, maja maha põlemise, äikeselöögi, mälupulka tabava juhusliku püssikuuli või meteoriidiga kokku põrkamiseni jne. Tavatult väikesed võimalused uinutavad nendega arvestamast. Väljaarvatud, et nii juhtus krüptoloogidele, kelle süsteem toimis täpselt nii, milleks see oli loodud. Ülimalt salastatud, järeleandmatu ja täiesti kasutuskõlbmatu.
Krüptograafiliste süsteemide arendus ja usaldusväärse praktilise teostuse loomine on põhimõtteliselt kaks erinevat oskust. Tegemist pole pelga krüptograafiaprobleemiga. Väljakutseks osutuvad tehnilises väärtusahelas paiknevad inimesed. Muutus kulgeb vaikselt. Näiliselt oleme paljudesportsessides juhi positsioonil. Kes vastavalt vajadusele kasutavad omavahelises suhtluses tehnoloogilisi abivahendeid. Ignoreerides, et inforuumis oleme aina sagedamini protsesse juhtivate infovoogude vahel võrdlemisi passiivses ja teovõimetus rollis.
Juhtumil on lähisugulane tehisintellekti valdkonnas. Võimsad TI mudelid teevad inimestele olulistes väärtusahelates palju väärtuslikku tööd. Paraku keegi ei tea kuidas või miks nad jõudsid tulemuseni. Selle õigsust saame sageli kontrollida. Aga meil puudub arusaamine kuidas TI meie eest mõtles. Interpreteerimise probleemina tuntud nähtus tähendab, et me ei tea kuidas TI diagnoosib haigusi, väljastab laene või korraldab valimisi. Vajame kiireid lahendusi ja lohutame, et küll pärast püüame aru saada.
Paraku, kui keegi ei suuda TI arutluskäiku dešifreerida, siis kuidas saame aktsepteerida selle autoriteeti? Ehk kui eksisteerivad lahenduse ja selle loomise teadmised, aga me neid ei mõista, kas need on siis üldse teadmised? Päris kindlasti pole need sel juhul meie teadmised. Nagu andmed, mis on kättesaamatult krüpteeritud, pole enam andmed, pigem fantaasia. Mõlemal juhul oleme loonud midagi kasulikku, mis asub meile antavat kasu kontrollima.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.