Mõne jaoks on asjad mälestuste kandjad, teise jaoks aga koorma allikad. Ühed talletavad esemeid, sest iga pastakas, raamat või tassike kannab endas lugu. Teised eelistavad elada ruumis, kus on üksnes see, mis päriselt rõõmu teeb ja hingamist avardab. Kogumise ja minimalismi vahel näib olevat sügav vastandus, kuid tegelikult põimuvad need elu- ja mõtteviisid paljudel tasanditel.
Sotsioloogiaprofessor Veronika Kalmus selgitab, et kogumise ja minimalismi taga võivad olla täiesti erinevad väärtused, alates sümboolsest kiindumusest ja ökoloogilisest teadlikkusest kuni teiselt poolt ka ükskõiksuseni asjade suhtes.
Koguja Marko Koemets annab sissevaate kogumise kirglikku maailma. Tema pastakate kogu on kasvanud elutööks, mis täidab juba koduse muuseumi mõõtme. Markol on 550 sidefirma pastakat ja üle 650 mobiiltelefoni ning lisaks arvutid, kettaga telefonid ja muu tehnika. Kogumine algas juhusliku töö kõrvalt, kuid kasvas süstemaatiliseks tegevuseks, mille ümber on kujunenud oma kogukond, kokkutulekud ja rutiinid. Tema sõnul pakub kogumine põnevust, avastamisrõõmu ja kogukonnatunnet.
Eesti esimene sertifitseeritud KonMari konsultant Mari-Ann Lumeste tutvustab minimalistliku elustiili põhimõtteid. Ta rõhutab, et korrastamine ei tähenda pelgalt asjade loobumisest, vaid eelkõige rõõmu otsimisest. Tema sõnul on KonMari meetodi fookus just sellel, et alles jääks vaid see, mis päriselt väärtust loob ja kergust annab.
Tartu Ülikooli semiootika nooremlektor Katre Pärn avab esemete kultuurilise ja tähendusliku poole. Ta selgitab, miks kodu räägib korraga kolmes keeles: milline inimene oleme, milline tahaksime olla ja milline saame olla oma olude piirides. Tema sõnul kogunevad asjad sageli ilma teadliku otsuseta. Lisaks avab ta, miks on mõne inimese jaoks väga keeruline teatud esemeid ära anda. Selle põhjuseks võib olla nii kartus tuleviku ees kui ka kultuuriline mälestus ajast, mil kõike oli rakse hankida.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.