Hiina kavatseb lõimida lähiaastatel tehisaru oma haridussüsteemi kõikidesse tasanditesse. Ainulaadse sisepoliitikaga riigis toimuva eksperimendi tulemused sunnivad ilmselt ülejäänud maailma otsustama, mis saab nende enda lastest, leiab Raadio 2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Koolile seatud ootused ja neist tulenev töö korraldus põhinesid lihtsale arusaamal, et targemad inimesed õpetavad vähemate teadmistega inimesi ning inimestele põhinev dialoog on ainuvõimalik, kuna inimesed on erilised. Klassiruumis toimuvat korrastav autoriteedi hierarhia tulenes eeldusest, et asjatundlikkus koguneb inimeste vähemuse kätte ja sellest on alati nappus.
Ühel hetkel valmis aga tehisintellekt: enam mitte loengus käsitletava teoreetilise ideena, vaid reaalse tööriistana. Selle praktilisust valideerisid kooli enda poolt tulevikuehitajast julge eksperimentaatori ideaali järgivad õpilased. Nad kasutasid seda, et lahendada õppimiseks mõeldud ülesandeid, kirjutada esseesid ja sooritada isegi eksameid.
Esmane reaktsioon oli etteaimatav. Pika ajalooga teistsugusele töökorraldusele rajatud koolid suhtusid uude tõrjuvalt ja vana korda kaitsvalt. TI kasutust hakati õppimist õõnestava tehnoloogiana keelama, piirama või kritiseerima. Rõhutati veelgi jõulisemalt vana põhimõtet, et inimesed peavad õppima inimestelt, sest inimesed on erilised.
Kooli organiseerib institutsioonina ühiskond, et see tutvustaks väheste kogemustega inimestele, kuidas reaalsus toimib. Seekord paistab, et kool polnud tegelikkuse muutustega arvestanud. Keelud soodustasid sõnakuulelikkuse asemel innovatsiooni. Õpilaste seas kasvas TI kasutus ja keeldude ületamisel lisandus reaalsusesse varasemast nutikamaid TI kaasamisviise. Õpilaste poolele kogunes kiiresti märgatav kogus praktilist teadmist, mis hakkas murendama vähesemate kogemustega õpetajate autoriteeti.
Seda nägi vaid hetke. Kõigil on raske. Kuna õpetajad kannatavad suure töökoormuse ja ootustega toimetuleku surve all, asusid nemadki TI-d kasutama. Traditsioonide ja innovaatilisuse või lubatu ja lubamatu vahelised piirid hakkasid tasapisi hägustuma. Ilma ametliku heakskiiduta koostasid nad tehisaruga ülesandeid ja tekste, genereerisid ideid, otsisid sellest abi õpilasi hinnates ja tegid muid leidlikke katsetusi. Varasemaid hirme trotsides pole senine süsteem kokku varisenud, aga selles süveneb segadus.
Hariduse ainus eesmärk on teenida avalikku huvi, valmistades õpilasi ette maailmaks, milles nad elama hakkavad, mitte selleks, mida institutsioonid eelistavad õigeks pidada. See maailm hõlmab üha enam TI-d kui mõtlemise ja tootlikkuse normaalset abivahendit.
Olukord sarnaneb mahajahtunud kõigusoojasele loomale. Tehisintellekti pole kooli integreeritud ega ka selle kasutust välistatud. Kõik teavad sellest rohkem, kuid seda ei tunnustata. Seda kasutatakse, aga kasutust ei juhita. Koolide instinkt on jätkata traditsiooniliste meetoditega maailmas, mille liikmed tegutsevad uues reaalsuses. Peaks justkui edasi liikuma, kuid jäsemed ei kuula sõna.
Aeg on soojaks saada. Lähiajal ootab ees veel üks sunnitud valik.
Seda sunnib tegema Hiina riiklik otsus. Mõne päeva eest avaldatud riikliku tegevuskava kohaselt lõimitakse TI haridussüsteemi kõikidesse tasanditesse, sealhulgas kutseõppesse. Õpetajaid koolitatakse kasutama TI õpetamise aktiivse osana. Seda rakendatakse tundi ette valmistades ning kodutööde tsüklis nende loomisest kuni hindamiseni.
Eriti intrigeeriv on plaanis ette nähtud tunnis toimuva analüüsi osa. TI hakkab jälgima klassiruumis toimuvat ja teeb ettepanekuid õpetamise tõhususe parandamiseks, kuni ettepanekuteni, mida muuta õpetajate endi koolituses.
Hiina nägemuses paistab TI tehnilise abivahendi asemel üha enam õppetööd kandva korraldusliku vundamendina. Muu hulgas peaks sel teel muutuma õpetajate koormuse struktuur, sest nad vabaneksid rutiinsetest ülesannetest ja saaksid pühenduda lastega suhtlemisele. Õpilased saaksid samal ajal varasemast palju personaalsemat tagasisidet. Õppimine peaks muutuma tõhusamaks ja selle kaudu õpilastele meeldivamaks ning motiveerivamaks.
Kõik need on vaid lootused, mis toovad päevakorda mitmeid vanu küsimusi. Uuenduste rakendamisega seonduv lisab küsimusi, mida ei osata praegu küsida. Näiteks, kas haridus peaks tingimata kohanema tulevikku määratlevate vahenditega, kui sellega riskitakse muuta inimkonda seni määratlenud mõtlemisviise? Kas kool peaks stabiilsuse huvides asuma traditsiooniliste meetodite kaitsele, isegi kui need irduvad kiiresti muutuvast reaalsusest? Kes vastutab, mida peaks üldse õppima jne.
Küsimusi on palju ja pelgalt nende arvukus hoiaks teisi riike hirmude kivistuses. Omaette küsimus seostubki Hiina elukorraldusega. Riigil on ainulaadne sisepoliitika ja suur geopoliitiline mõju. Hiina on võib-olla üks väheseid riike, kus kogu hariduse võib riikliku direktiiviga radikaalselt ümber kujundada. Juhul kui tulemused on positiivsed ja suurendavad riigi geopoliitilist võimekust, sunnitakse ülejäänud maailma valima, mis saab nende haridussüsteemist.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.