Pole kuigi palju aega möödas kui poseerimises nähti halvamaigulist käitumist, ebakindluse odavat väljendust. Eksisteerisid omajagu pühad paigad ja olukorrad. Näiteks kunstinäitusel, mõne suurmeistri teose ees oli tavaks olla hiirvaikne, liiguti endale tähelepanu tõmbamata, mõtiskledes omaette, võibolla isegi silmapilguks end unustades kogetavasse elamusse.
Mingil hetkel kord muutus. Näituse külastamise tähendus pole enam sama. Objekt on vaatleja jaoks täiesti teisejärguline. Oluline on tema, kes on saabunud objekti juurde.
Kiirustava ja mürarohke maailma taustal märkamatu aeglusega kulgenud kultuuri mutatsiooni illustreerib maailmakuulsa Louvre'i hiljutine otsus kolida Leonardo da Vinci Mona Lisa omaette, umbes 3000 ruutmeetrilisele näitusepinnale. Päevas käib kuulsat maali vaatamas ligemale 30 000 inimest. Tehniliselt ega kognitiivselt ei saa seda nimetada "vaatamiseks". Protsess meenutab kultuuri konveierilinti, milles objektiga kohakuti ollakse heal juhul paarkümmend sekundit. Suure tõenäosusega nelja-viie inimese seljataga. Pildi nägemine võib osutuda pettumuseks. Esiteks on see oodatust väiksem. Teiseks, hoiavad külastajad käsi peakohal.
Nad ei tee hommikvõimlemist vaid püüavad teha selfiesid. Muuseum otsustas külastajaid aidata. Kliendid võib jagada kaheks. Ühed tulevad sinna peamiselt selfie pärast. Teised soovivad külastada ka muid kunstiteoseid. Tänu kuulsa maali põhjustatud ummikule, on mõlema grupi olukord suboptimaalne. Muuseum otsustas rajada turistidele möödasõidutee. Kes soovivad olla hetke koos kuulsa Giocondaga, ei pea külastama ülejäänud Louvre't. Nad ei pea enam ootama pikas järjekorras. Sisenevad suurde saali, teevad kohustuslikud selfied ning väljuvad, põhjustamata ummistusi neile, kes soovivad vaadata muuseumi tuhandeid teisi meistriteoseid.
Louvre' logistilise probleemi lahendus on samal ajal diagnoos. Masside palverännak Mona Lisa juurde ei ole seotud visuaalse hinnangu ega mõtiskeluga. Iga üks selles saalis on seda pilti näinud sadu kordi. Pilt saab tuttavaks alates kooliõpikust ja muutub visuaalseks rämpsuks lugematutel reklaamidel. Sestap ei lisa Pariisi muuseumi külastamine palju uut. Pigem maali hästi ei näegi. Pildi külastamisele peab olema muu põhjus.
Psühholoog Paul Bloom pakub raamatus "How Pleasure Works", et inimesed ei koge meelehead pelgalt sensoorse sisendi põhjal. Antud juhul nähes kuulsat pilti. Objektist kogetud meelehea sõltub suuresti täiendavast uskumustest selle ajaloosse, päritollu ja raskelt tabatavasse, kuid reaalsesse olemusse, ehk "essentsi", nagu kirjutab Paul Bloom. Meid ei rahulda pildi täpne koopia, mis näeb välja nagu originaal, vaid tahaksime olla Leonardo pintsliga puudutatud molekulide läheduses.
Digitaalsed tööriistad paraku muudavad seda tunnetust. Enam ei piisa olulise objekti juures viibimise pakutud essentsi kogemisest. Nüüd peab see objekt kinnitama meie kohalolekut. Mona Lisa ees tehtud selfie on kujunenud digitaalse eksistentsi tõendiks. Kunagi halvamaiguliseks peetud enesedemonstratsiooni peetakse eksistentsiaalseks vajaduseks. Piltnik saab kinnitada, et tema on tõeline, kuna ta seisab tõelise meistriteose ees. Maailm omandab väärtuse ainult niivõrd, kuivõrd see toimib isikliku brändi taustana.
Samal ajal kasvab kollektiivne paanika pilte tegeva tehisintellekti pärast. Nende looming pidavat olema õõnes. TI lihtsalt matkivat inimese sarnasust. Selle toodangus puuduvat tõeline essents, inimlik olemus. Ent kui tuhanded inimesed käsitlevad iga päev maailma kuulsaimat maali rekvisiidina põgusale digitaalsele spektaaklile, etendavad ju ka nemad vaid võltsi kogemust. Nad loovad pisikese dopamiini koguse nimel sotsiaalmeediasse digitaalset peegeldust väidetavast essentsist.
Huvitav sotsiaalne protsess meenutab simulatsioonihüpoteesi loogikat, et kogu meie universum on kunstlik konstruktsioon, mis töötab tohutus arvutis. Põnevat teooriat pooldavad filosoofid ja teadlased väidavad, et kõrgelt arenenud tsivilisatsioon ehitaks lõpuks simulatsioone, sest maailmast pealiskaudse mulje loomiseks kulub vähem ressurssi kui seda nõuaks füüsiline reaalsus. Tegelikkuse kogemiseks piisab hästi koostatud muljest.
Eelistades kunsti kogemisele selfiet, sügavale tunnetusele kohal viibimise illusiooni, treenib inimkond simuleeritud eksistentsiks. Kuni harjutakse maailmatunnetusega, mis on niipalju reaalne kui seda genereeritakse endaga pildi vaatamise hetkeks. Sestap me ei tohiks olla üllatunud kui simuleeritud, essentsita maailm peegeldub vastu Louvre'i saalis simuleeritud kunstielamusena. Peagi mahub sinna palju rohkem inimesi.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.