Aeg möödub kiiresti, aga mõned mälestused hoiavad meid vanas ajas. Eriti need mis kõnelevad meie kasuks, hoiavad alles usku oma ületamatutesse võimetesse. Tehisintellekti puhul hoiab inimesi vanas ajas toona masinale antud lihtsa arvutusülesande tulemus. Näiteks paludes sel liita 123 + 456 võis vastuseks saada 678. Sellest piisas pidamaks TI edu vaid turunduslikuks illusiooniks.
Soovi korral võis end lõbustada, või mõni laps võis lasta enda eest ülesande lahendada, küsides näiteks vastust, et kui kell on 3:15 kui palju see on kolme tunni ja 45 minuti pärast? Masin keerutas ja vabandas jõudmata õige vastuseni. Paludes sel joonistada pooleldi vett täis klaas, oleks esitatu peale ahastades juukseid kitkudes jõudnud enne kiilaspeani kui soovitud pildini.
Ühesõnaga, inimesed oskasid ja TI vaid kopeeris ja kombineeris nende geniaalsust ning tegi sedagi halvasti. Mida rohkem inimesi selle üle ironiseeris, seda veenvam tundus ühine üleolek. Originaalsed ideed, loomingulised hüpped ja intellektuaalne erakordsus kuulusid inimestele.
Kellest mõned olid kindlasti tuttavad Hans Christian Anderseni muinasjutuga "Inetu Pardipoeg". Kes pole looga tuttavad, saavad järgnevast modernse ajastu versiooni.
Aastavahetuse paiku levisid sõnumid, et legendaarse matemaatiku Paul Erdősi koostatud ja pool sajandit lahendamatutena seisnud probleemidele hakkasid tekkima lahendused. Lahendajaks osutusid TI kasutanud inimesed. Kellest mõned olid enam-vähem naljaga pooleks andnud ülesande masinale, et näha kuidas see pakub vastuseks 567 või jääb muul moel hätta.
Nüüd on protsess saavutanud süsteemse taseme. Ainuüksi viimastele nädalatele satub mitu olulist läbimurret, mis veel aasta tagasi oleks tundunud ulmena. Ettevõte Axiom Math ehitas matemaatika ülesannete lahendamise TI mudeli. See kuulab ära lihtsas inglise keeles esitatud probleemi, tõlgib selle matemaatikute seas populaarsesse formaliseeritud Lean keelde ning asub seda lahendama. Lahenduse allutab tõestuskontrollile. Kui tõestus on olemas, võtavad nõndanimetatud inimestest "päris" matemaatikud töö üle ja sõnastavad lahenduse inimestele loetavaks elegantseks akadeemiliseks publikatsiooniks. Ettevõte kinnitas, et sel teel on nad lühikeses ajas inimestest autorite nime all avaldanud seni lahendamata probleemidega artikleid viies juhtivas matemaatika teadusajakirjas. Nagu öeldakse, töö käib.
Vahest veelgi põnevama näite pakub kõigest nädala eest levinud uudis, milles OpenAI TI mudel lükkas ümber 80 aasta eest Paul Erdősi enda poolt pakutud hüpoteesi ülesandele, mida ta pidas üheks oma lemmikuks. Juhtum peaks mälust kustutama arusaama, et TI on kõigest inimeste ideede ekspluateerija. Tegemist ei olnud matemaatika ülesannete lahendamiseks loodud TI mudeliga vaid OpenAI poolt loodud üldotstarbelise tehisintellektiga. Võimalik, et lahenduse originaalsus tulenes just sellest, et mudelit ei koolitatud kitsalt matemaatikaks. Laiema haardega intellektuaalseks tööks mõeldud mudel võttis kasutusele täiesti uue matemaatiliste konstruktsioonide perekonna, ehk tegi midagi mille peale "päris" matemaatikud polnud tulnud.
Erdősi sõnastatud ülesanne on petlikult lihtne ja seda peetakse kombinatoorse geomeetria valdkonnas enim tuntud probleemiks. Selle kallal on vaeva näinud paljud tuntud matemaatikud. Probleem küsib, kui paigutada tasapinnale teatud arv punkte, siis mis on maksimaalne võrdse kaugusega punktipaaride arv? Erdős uskus, et ükskõik kui nutikalt ka ei prooviks, peaks paaride arv kasvama punktide hulgast veidi kiiremini. 80 aastat ei suutnud maailma parimad seda tõestada ega ümber lükata.
OpenAI mudel tegi mõlemat. Esmalt lükkas ümber Erdősi hüpoteesi. Seejärel demonstreeris õiget lahenduskäiku. Valdkonna juhtivad teadlased peavad seda esimeseks veenvaks näiteks, kui TI lahendab autonoomselt terve matemaatika haru jaoks keskse ja seni lahendamatu probleemi.
Inimene oleks antud saavutuse eest kiita saanud. TI poole vaadatakse kasvava hirmuga. Küsitakse mida see võiks tähendada ka meile, kes pole professionaalsed matemaatikud? See tähendab, et TI pole enam keeletoimetaja ega otsingumootor. See on üha rohkem avastaja.
11. novembril 1843. aastal avaldatud Hans Christian Anderseni muinasjutu peategelaseks on suur ja inetu, tuhmide, hallikaspruunide sulgedega kohmaks ja robustse välimusega linnupoeg, kes erines oma kohevate ja kollastete sulgedega õdedest-vendadest. Inetu ja valesti mõistetud linnupoeg kogeb tõrjumist ja raskusi. Kuni temast kasvab ilus luik. Lugu õpetab, et teised olid liiga kaua harjunud teda pidama pardiks. Oleme ka varem hinnanud tehnoloogiat selle lapsepõlve põhjal.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.