Seega on planeedi Maa sünniheli 4,3 Hz ja surmatoon 1,8 Hz. Kokkuvõttes lisandub planeedile seega päevas poole Tallinna jagu ehk 216 129 inimest. Järelikult on elusagedus umbes 2,5 Hz. Olgu võrdluseks inimese pulss, mis töötab umbes 1,3 Hz, kõnnitempo on 1,8 Hz ja kiire tants umbes 2,2 Hz. Niimoodi mõeldes on jooksev elu nagu kiire tants.
Tantsust kirjutataksegi rohkem kui inimkonna hävimisohust. Umbes nii võrdles maailmasse suhtumist aasta eest BBC, kui väitis sissejuhatuseks tuleviku-uurijate seisukohtadele, et lumelauasõitu uuritakse rohkem kui seda, kuidas inimene oma lõpu võiks leida. Oxfordi ülikoolis tegutsev Inimkonna Tuleviku Instituut andis möödunud aastal välja raporti pealkirjaga “Eksistentsiaalse riski vältimine kui globaalne prioriteet”.
Raporti eesmärk oli juhtida maailma erinevate otsustajate tähelepanu koduplaneedil elavaid liike reaalselt ähvardavatele ohtudele. Väljasuremise riskiga liikide hulka kuulub ka inimene. Tegemist ei ole sugugi viimase aja avastusega, mis võiks nõrgema närvikavaga inimesi kohutada. Erinevatel hinnangutel on tänaseks lihtsalt 99 protsenti kunagi elanud liikidest välja surnud. See tähendab, et loodusel puudub tahtmine ja oskus liikide säilitamiseks. Lihtsamalt öeldes, “kui hakkama ei saa, siis kinni ka ei hoia”.
Järelikult sõltub inimliigi säilimine meie enda tahtest. Üheks taolise tahte väljenduseks ongi pürgimus koondada sellel teemal muretsevate juhtivate mõtlejate teadmised avalikku diskussiooni toetavaks materjaliks.
Meedia hirmutavast tähelepanust hoolimata ei kujuta looduskatastroofid ega haiguste epideemiad inimese püsima jäämisele kuigi suurt ohtu. Tõenäoliselt suudame need katsumused üle elada. Kõik ei jää ellu, aga ellu jääb piisavalt, et inimkonda uuesti luua. Geneetikud hindavad, et täna elavad inimesed pärinevad võib olla paarisajast naisest. Võibolla olid nemad ainukesed, kes mingi varasema katastroofi käigus ellu jäid.
Loomulikult jäi ellu ka natuke mehi, aga nende roll on kaasaegsete inimeste olemuses naistest väiksem. Seega, kui tänase umbes seitsme miljardi loomiseks piisas mõnesajapealisest kogukonnast, siis tõenäoliselt jääks seegi kord kusagil maailma kolkas inimesi ellu. Isegi kui suurt osa maailmast peaks hukkuma looduse kapriisi või hukatusliku haiguse tulemusel.
Tõenäosus leida lõpp läbi kokkupõrke asteroidiga või saada vulkaanilise purske ohvriks, on samuti äärmiselt väike. Vähemalt selle sajandi jooksul. Inimesed suudaksid üle elada ka tuumasõja. Neid asju on varemgi juhtunud ja oleme endiselt siin. Paraku oleme ise enda kõige suuremad ohustajad selle kaudu, et oskame luua uusi ohte, mille suhtes meil puudub igasugune ellujäämiskogemus. Arenenud tehnoloogia ületab meie võimet selle tagajärgi kontrollida.
Huvi maailma toimimise vastu sunnib meid uurima sünteetilise bioloogia ja nanotehnoloogia võimalusi. Need on tõenäoliselt kõige suuremate ebameeldivate üllatuste pakkujad. Olukorda võib võrrelda panganduses kasutatavate algoritmidega, mille loomise motiiviks on olnud tehingute efektiivsus. Samas põhjustavad algoritmilised kauplejad mastaapseid finantskriise inimestele, kes pole midagi valesti teinud. Teatud mõttes sünnib head tehes lihtsalt alati ka midagi halba. Kuna oleme õppinud palju tegema, siis halb lihtsalt ootab oma võimaluse realiseerumist. Ooteaeg kulub sellel enda kasvatamiseks.
Huvitav, kas inimkonda külastavate riskide esinemissagedus on aeglase või kiire, aeglustuva või kiireneva sagedusega helitoon? Ehk milline oleks elu Maal kajastav helide mäng?
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
