Eks sama ole märganud ka enamus mittefilosoofe alates umbes paarikümnendast eluaastast, mis on tõenäoliselt taoliste lainete märkamiseks minimaalseks ajaliseks eelduseks. Olgu näiteks kasvõi mood, kui midagi muud pähe ei tule. Omaette huvitava mänguna võiks aga proovida ennustada mõnda järgmist lainet.
Tõenäoliselt on lihtsam ennustada millegi seni võiduka allakäiku, kui millegi uue esilekerkimist. Viimasega tegelevad niigi lugematud tootearendajad ja investorid, aga edu kipub kiuslikult sündima ikka seal, kust seda ei osatud oodata. Seega jätkem need katsed teistele ja proovigem välja nuputada, kas mõnele tänasele iseenesest mõistetavale nähtusele on oodata reaktsioonilist jätku.
Näiteks, kas on olemas märke, et tänasele pidevale ja üha enam läbi mitme paralleelse kanali ühenduses olemisele võiks ennustada maharahunemise, et mitte öelda katkemise perioodi? Omamoodi testiks võiks olla just äsja väljakuulutatud õunalogoga telefoni saatva meediamüra suurus. Näiteks, kas see on varasemaga võrreldes tajutavalt vaoshoitum? Juhul kui jah, siis võib ju rääkida teatud väsimuse märkidest.
Väsimus võib olla ka võtmesõna, millele rajada suuremat side katkestamise soovi argumenti. Hiilivale probleemile pööras tähelepanu ka ajakiri Wired, küsides, kas tehnoloogia aitab või kahjustab inimeste vahelisi suhteid? Artikli taga on vägagi tuntud tehnoloogia arengute ennustaja Daniel Burrus, kes alustab arutelu sellega, kuidas inimesed elasid vanasti hoopiski erinevates reaalsustes kui täna. Daniel Burruse huvi on seega rohkem suhetel, mitte puhkusel, aga hoidkem meie meeled avaramatena.
Kõige tüüpilisemalt võis omal ajal vahet teha töö ja kodu reaalsusel. Kui töö sai otsa, algas kodu reaalsus, milles kadus töö meelest. Sama juhtus kodust tööle jõudes, kui kodused asjad andsid järgi ja lasid tööl reaalsuse juhtimise üle võtta. Lisaks olid veel harrastuste, laste, puhkuse jmt reaalsused. Need reaalsused pakkusid ümberlülitamise võimaluse koos elu rikastamise ja loomulikult puhkamise võimalusega.
Tänaseks on olukord muutunud, kui puhkus ei ole puhkus, vaid kaugelt töö tegemine. Vaba aeg kipub olema aeg, mis jääb e-kirjade lugemise vahele, kusjuures pea jääb seetõttu pahatihti endiselt töisesse režiimi. Loomulikult võimaldab tõhus sidepidamine olla efektiivsem töötaja, võimaldades lühikese ajaga rohkemaga hakkama saada. Paradoksaalselt ei sünni aga sel teel juurde rohkem vaba aega, sest selle asemel võetakse ette veelgi suuremaid väljakutseid.
Viimasest ei saa hoiduda lihtsal põhjusel. Kui sa ise ei tee, teeb seda keegi teine. Pealegi harjuvad inimesed teineteist pidevalt üles leidma ning kui sa küsid, miks keegi teist inimest otsib, eriti veel töö välisel ajal, siis selleks on tihtilugu mingi tema ellu tunginud häda. Sedagi seetõtu, et keegi saatis talle e-kirja või helistas. Nii see töö siis hõivabki sidekanalite kaudu ämblikuvõrku punudes inimeste vaba aja. See, nagu sai öeldud, on vajalik taastumiseks töisest koormusest.
Daniel Burrus jõuab järelduseni, et süüdi ei ole tehnoloogia, vaid seda kasutav inimene, kuna tema peaks olema valikute tegijaks. Siin võib olla Danieliga eriarvamusel, sest keeruliseks muutunud võrgustikus on üksiku indiviidi mõju tervikule pea olematu. Tema kõige tõhusamaks sammuks jääb enda lahti ühendamine. Just selle nõuandeni jõuab ka Daniel Burrus, kes õpetab sidevahendeid teatud aegadel välja lülitama.
Artikli pealkirja meeleolu meenutades, autori sooviks on päästa inimeste vahelisi suhteid, mis kannatavad, kui hakkad näiteks sõprade või pere keskel ootamatult mõnda meili lugema. Just nendeks aegadeks soovitab Daniel luua sidevahendite väljalülitamise kodukorra. Ent miks mitte mõtelda nii, et tulevikus kujuneb välja komme sidevahendeid ainult teatud ajal sisse lülitada.
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
