Üks teenib kättemaksu. Teine püüab hirmutamise abil kuritegu ennetada. Loomadega võrreldes on inimene arendanud õigusemõistmist oluliselt kõrgemale tasemele, mille toimimine eeldab abstraktset mõtlemist. Loomadega võrreldes on inimene viinud ka kuritegevuse enneolematult kõrgele tasemele, millest võitu saamine eeldab samuti abstraktset mõtlemist. Kuna need kaks protsessi on iseseisvad, tekivad nende vahel aeg-ajalt käärid.
Näiteks siis, kui inimene loob roboti ja robot paneb toime kuriteo. Kes on süüdi? Seadused ütlevad, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi, ta on süüvõimeline ja puudub tema süüd välistav asjaolu. Kas süüdi on roboti valmistaja? Mitte siis, kui ta ei valmistanud kuritegelikku robotit. Roboti või tarkvara võib luua ilma ühtegi kuritegu kavandamata. Kuritegu juhtub masina enda juhuslike protsesside tõttu.
Siis võiks robotit võrrelda lapsega. Laste süütegude puhul oli kunagi üheks vastutajaks lapsevanem. On ju lapsevanem esiteks selle „roboti“ looja, eeskuju ja käitumisega programmeerija jne. Meie seadused ei näe enam lapsevanemal oma laste tegude eest vastutust. Küll on olemas vastutus lastel alates 14. eluaastast.
Üldine loogika kulgeb nii, et lapsi saab alates seitsmendast eluaastast alaealiste komisjoni (pdf). Kümneaastaseid saab saata erikooli, sama vanalt eeldatakse ka arusaamisvõime teket. Neli aastat vanemal noorel on juba vastutusvõime ehk süüdivus ja teda võib karistada isegi vangistusega. 18-aastaseid käsitletakse kui täisealisi vähemalt selles mõttes, et vastutavad igas mõttes oma tegude eest ise, kuigi on veel mõned piirangud, mis kaovad 21-aastaselt ja 26-aastasest ei räägita enam noore kategooria mõistes.
Milline on roboti mõistus? Kas sellel on olemas arusaamisvõime? Suudab see vastutada? Kuidas robotit karistada? Taoliseid küsimusi on palju ja neid tuleb ilmselt juurde. Eriti kui kuritegevus muutub üha abstraktsemaks ja selles osalevad tarkvaralised agendid.
Kaks Šveitsi alamat otsustasid uue olukorra proovile panna. Tegemist ei olnud kurjategijate, vaid kunstnikega. Kunstnikele omaselt püüdsid nad tabada inimesele mõistetava maailma piiriala. Eesmärgi saavutamiseks programmeerisid nad osturoboti. Kogu kraam, mida robot neile internetist hankis, muutus näituse eksponaadiks. Näitus avati majas, mis asus politseijaoskonna kõrval. Otseselt ei otsitud tüli, küll aga lisas see asjaolu kaasaja probleemidega mängivale kunstile juurde vajalikku mõistatuslikku hingust.
Osturobot liikus mööda internetti ja sellel oli iga nädala jaoks osturessurssi saja dollari vääringus kübervaluutat bitcoine. Online-kaubanduse tava järgi saabusid kaubad koju postiga. Eksperimendi korraldajad käsitlesid oma osturobotit kui üllatuste tegijat. Kõik, mida see ostis, tulenes robotist endast ega viidanud kuidagi korraldajate süüle.
Kujutage end nüüd ette lapsevanemana, kelle võsu püüab teid üllatada ning leiate kuusepuu alt näiteks paari teksapükse. Ent need on tuntud kaubamärgi võltsingud. Osturobot tõi mõttelistele lastevanematele veel varjatud kaameraga nokamütsi, ploki sigarette, kuulsa kaubamärgi võltsitud käekoti ja pakikese kümne ecstasy tabletiga. Mida teha? Keda karistada? Kuidas karistada?
Kusjuures ei saa öelda, et keegi oleks robotit petnud. Näiteks andnud talle vale kaupa ehk sisuliselt andnud jäätise asemel narkootikume. Samuti ei tüssatud ostumasinat hinnaga. Nii võiks ju käia nuhtlemas kaupmehi, aga kuna ostudes kasutatud bitcoinide üleandmine varjab uut omanikku, pole ka teada, kes oli kaupmeheks. Võibolla oli kaupmeheks „mis“ ehk teine robot?
Täna võib ainult tõdeda, et probleem on olemas ja arenemas. Tänaste robotite intellekt jääb inimese omale kõvasti alla ja see on omakorda probleemiks, sest kuidas sa lolli karistad? Kas robotid peaks saatma alaealiste komisjoni nuhtlemisele?
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
