Kohtumisel uudse tehnoloogiaga võib inimeste suhtumistes eristada kolme joont. Kindlasti tead inimesi, kelle reaktsiooni võib pidada ajaloost leitavate eeskujude arvukuse tõttu loomupärasteks. Nad asuvad uut asja maha tegema. Arvatavalt on taolisel käitumisel evolutsiooniline põhjendus olla uue suhtes ettevaatlik, sest see võib kaasa tuua varasemast erinevaid ohtusid.
Näiteks 1939. aastal avaldas ajaleht New York Times tõsise televiisori kriitika. Hoiatava tooni sisuks oli veendumus, et inimestele ei meeldi istuda ühe koha peal ja vaadata kogu aeg ühte asja ehk ekraani. Lehe hinnangul polnuks keskmisel ameerika perel sellise logelemise jaoks lihtsalt aega. Mingil hetkel ameeriklased siiski selle aja leidsid. Hurjutajate hääled vaibusid.
Teistsuguseks reaktsiooniks uuesse suhtumisel on ülevoolavate ja ülioptimistlike visioonide visandamine. Kui maailma suurim telegraafiettevõte naeris välja telefoni, sest sellel mänguasjal puudusid eeliseid morsekoodi vahendava telegraafi ees, pakkusid entusiastid vastu, et varsti asendavad telefonid ajalehti. Nende kaudu esitatakse maailmas sündivaid uudiseid ja vahendatakse kaugeid kontserte, ilma et peaks koha peale sõitma.
Televiisori leiutaja Philo Farnsworth lubas oma seadme abil koguni maailma rahu, kui inimesed õpivad teineteist paremini tundma ega pea võõrahirmust sõdu alustama.
Kuna mõlemad reaktsioonid on suboptimaalsed, esineb uue tehnoloogia künnisel veel kolmas suhtumine. See on enamasti sõnatu ja võrreldav pantomiimiga. Tumma etenduse liikmeskond moodustub päeval, kui uue toote hind muutub taskukohaseks ja jõuab massidesse. Selle liikmed kasutavad seda siis, nagu oskavad ja dikteerib hetke vajadus. Tulemuseks on kogum pragmaatilisi kasutusmustreid, mida ei kõiguta kellegi pessimism ega ülevoolav fantaasia.
Möödunud neljapäeval, 7. septembril möödus 90 aastat ameeriklase Philo Farnsworthi väljamõeldud meetodil telepildi edastamisest, mis pani aluse kaasaegsele televisioonile. Kui nüüd televiisorit piisavalt kaua vaadata, võib sattuda dokumentaalfilmile televisiooni ajaloost, kus teleri leiutajaks peetakse hoopiski šotlast John Logie Bairdi. Insener Bairdil õnnestus aasta varem demonstreerida kaugvaatamise tehnoloogiat ja koguni värvilisena.
Kuigi britid peavad teda seetõttu kuulsaimate omamehest teadlase hulka, erines Bairdi tehnoloogia oluliselt hiljem levinust, sest kasutas pildi registreerimisel ja taasesitusel mehhaanilisi keerlevaid kettaid ja optilist seadet. Teleetrist võib kohata veel prantslaste filme, kus televisiooni leiutajatena nimetatakse Edouard Belini and Rene Barthelemyd. Lisaks on oma lemmikud sakslastel, venelastel omad jne.
Meie jaoks puudub vaidluses osapoole valikul eelis, nagu ei hooli sellest enamus telekavaatajaid, kelle mõtteid paelub pigem ekraanil toimuv. Šotlast Bairdi võib siiski hetke meeles pidada, sest tema andis nähtusele tänase nime. Liikuva pildi kauge maa taha edastamisest unistajate poolt oli varasemalt pakutud oluliselt teistmoodi kõlavaid nimetusi nagu pildiraadio, telefonoskoop, kauge elektrivaade, kaugskoop, nähtav kuulamine jne.
Kuigi interneti ajastu koidikul räägitust võis jääda mulje, nagu rööviks arvuti osa televiisori vaatamise aega endale, on selles tõtt vaid osaliselt. Vabal ajal arvutis tarbitavast sisust moodustab tegelikult suure osa erinevas formaadis visuaalne programm, nagu on see olnud traditsioonilises televiisoris.
Arvutiajastu on lisanud sisu valikute tegemisele paindlikkust vaatamise ajas ja kordades ning sisutootjate valikus. Kui mõelda, on ka Facebook tüüpiline kerge teatri sugemetega personaalsem teleprogramm. Kuna kaasaegne televiisor on tegelikult arvuti, ongi vahe tegemine teisejärguline. Oluline on kaugvaadatava sisu rahuldamatult meelas tarbimine.
Keskmist eluiga arvestades veedab inimene hinnanguliselt 15 aastat virisemata tundide viisi ühel kohal istudes televiisori ekraani ees, tegemata midagi maailmarahu saavutamiseks. Pessimistide ja optimistide nägemused võib seega unustada. Küll aga aitavad vaatajad kaasa majandusele. Arvestades, et igas tunnis on umbes 15 minutit reklaame, kulub inimese elust reklaamide vaatamisele umbes 4-5 aastat. Arvatavasti ei muutu midagi olulist selles pildis ka järgmise 90 aastaga.
