Eelmise sajandi tähelepanuväärseimate filosoofide hulka arvatud Ludwig Wittgenstein püüdis aru saada tegelikkuse ja sõnadesse vormitud keele vahelistest seostest. Filosoofi jaoks koosnes tegelikkus suurest hulgast faktidest. Neid saab inimene "pildistada" sõnadesse eeldusel, et kasutatav keel rajaneb piisavalt loogilisel põhjal, omades sisemist seoste süsteemsust, et saaksime luua arusaama ümbritsevast maailmast.
Seejuures on sõnad ühises kasutuses, et kõik mõistaks teineteist ja suudaks ühiselt maailma kirjeldada. Vastasel juhul ei saaks me teineteisest aru. See nähtus on kasulik muu hulgas liikluses. Välja arvatud olukorras, kui satud Jaapanisse, seisad valgusfooriga ristmikul ja ootad rohelist tuld. Roheline tuli puudub tuhandetel Jaapani ristmikel. Selle koha peal põleb fooris hoopiski sinine valgus.
Inimloo arusaamade kujunemise varajases faasis "pildistasid" iidsed jaapanlased maailma värvidest ühte sõnasse nii sinise kui ka rohelise värvi. Sõna "ao" tähistas otseselt sinist värvi, mille alla haarati ka spektri naabruses asuv roheline. Rohelisele värvile leiti omaette sõna "midori" alles umbes tuhat aastat tagasi. "Alles" pole sugugi kohatu liialdus, arvestades tänaseni kestvaid komplikatsioone seoses rohelise värvi jaoks omaette sõna kasutamisega.
Näiteks kui Google'i või mõne muu tarkvara abil tõlkida poes õunakasti kohal rippuva sildi sisu saab vastuseks "sinised õunad". Hoolimata sellest, et silma järgi on kõik õunad sama rohelised nagu meil ja mujal maailma poodides müüdavad rohelised õunad kannavad nime Granny Smith. Mõnes tegevuses iseloomustatakse algajaid rohelistena nagu võrsed, aga ometi öeldakse Jaapanis, et algajad on sinised jne.
1968. aastal sõlmisid Viinis erinevate riikide esindajad liikluses teineteise parema mõistmise nimel märkide ja valgusfoori värvide ühtse kasutamise kokkuleppe. Seda ei teinud kõik riigid. Lepingule ei kirjutanud alla ka Jaapan. Sellest hoolimata püüavad kõik sama standardit ohutuse nimel järgida.
Leppega mitte ühinenud riikide liikluses kasutatavate märkide seas leidub mitmeid meile võõraid ja kohale unikaalseid lahendusi. Samas sisaldavad maailmaga ühised märgid sama sisu. Sarnaselt keelele, milles tärkab masside kasutuses omalaadne avalik tähenduse valvur vältimaks ühiste sõnade ja tegelikkuse vaheliste seoste liigset moondumist. Seetõttu on maailma valgusfooridki väga sarnased.
Välja arvatud Jaapanis, kust leidub küll arvukalt tuttavaid, rohelist värvi plafoonidega foore, aga leidub ka palju sinise tulega liiklust reguleerivaid seadmeid. Arusaadavalt põhjustab taoline sõnade ja tegelikkuse konflikti kognitiivne dissonants pingeid.
Olukord ei meeldinud kohalikele keeleinspektoritele, keda häiris, et tuhande aastaga ei suudeta rohelise värvi sõna kasutama hakata. Seetõttu võib roheline osutuda teadmata olukordades siniseks. Olukord häiris ka valitsust, keda motiveeris rahvusvahelisest valgusfoori tavast kinnipidamine, kuid samal ajal hoolides jaapani keele traditsioonidest.
Leidliku lahendusena sätestati 1973. aasta valitsuse korraldusega kumbagi osapoolt näiliselt rahuldav kompromiss kasutada rahvusvahelises korras sõnaga "roheline tuli" märgitud foori plafoonis sellist rohelist valgust, mis sisaldab nii palju sinist spektrit, et seda loetakse ikkagi roheliseks, aga võib vaatajale samas paista nagu sinine. Seetõttu saab ametkond endiselt kasutada pikkade traditsioonidega sõna "sinine" ja mõelda "roheline tuli".
Loost leiab mitu õpetliku mõtet. Näiteks seda, et inimesed on mõne koha pealt sedavõrd jäärapäised, et nende asendamine robotitega võib ebaõnnestuda. Wittgenstein teadis väita, et kui inimesed ei teeks midagi rumalat, ei sünniks kunagi midagi intelligentset. Ta lõpetas oma kuulsa teoses Tractatus Logico Philosophicus lausega – "kuis me ei saa rääkida, sestap peame olema vait". Vilgutagem siis sinise tulega, mis võib paista roheline.
