Termodünaamika II seaduse järgi sünnitab iga tööd tegev protsess soojusenergiat. Kuis viimane on sama töö tegemiseks kasutu, on sellega tagatud kõikidest protsessidest energia otsa saamine, kuna see muutub soojuseks. Seetõttu ei saa teha igiliikurit. Töö jätkumiseks peab lisama välist energiat ja keskkond muutub üha soojemaks.
Sama juhtub masinate, inimese lihaste ja arvutitega. Kõik toodavad sooja. See omakorda segab arvutite, lihaste ja mootorite tööd. Seetõttu tuleb tekkiv soojus eemaldada ja sedavõrd kiiresti, kui seda sünnib ehk vastavalt tehtava töö hulgale.
Arvutitest serveripargi jahutamisele kulub umbes 30–50 protsenti kasutatavast elektrienergiast. Seda võib pidada võrreldes saadava kasuga häirivalt suureks kuluks. Soojusega pole seejuures suurt midagi ette võtta. Sellest suur osa lennutatakse sooja õhu või veena keskkonda. See on peamiseks põhjuseks, miks otsitakse uue põlvkonna majanduses keskset rolli mängivatele serveriparkidele asukohti mõne suure jõe või veekogu läheduses. Samal põhjusel räägitakse ookeani põhja rajatavatest andmekeskustest jne.
Teisalt ei ole probleem uudne. Sama liigse soojuskoormuse väljakutse on olnud tüliks pea kõikidele tööstusettevõtetele. Neist mõnigi on küsimuse lahendanud kasutades üle jääva soojuse hoonete ja elamute kütmiseks. Raskuseks on soojusenergia transport pikema maa taha. Seetõttu on enamus vabrikutest rakendanud sooja oma hoonete tarbeks, mõni on leidnud sobiva partneri naabruses asuva ülikooli näol või on köetud siis lähedast elurajooni.
Leidub selliseidki näiteid, kus liigse soojaga köetakse kõnniteid, hoides need talvel lumevabana ja luues isegi võimaluse trotuaare palistava muru aastaringsele kasvamisele. Paraku selline toretsev luksus suvel ei toimi.
Arvutitest masinate ajastul on varasemaga võrreldes mõned eelised. Näiteks saab liigse soojuse tekkimise kanda valguskaabli abil pika maa taha. Sinna, kus saaks seda paremini ära kasutada. Paari aasta eest käivitas üks Prantsusmaal ettevõtetele serveriteenust pakkuv firma kodude soojendamise projekti. Selle asemel, et hoida serverid ühes kohas, pakkus firma „kuumi“ servereid kodudesse nende soojendamiseks.
Kui klient soovis toasooja juurde, siis oli selleks spetsiaalne termoregulaatorina käituv tarkvara, mille kaudu sai sisuliselt serverile võimsust juurde keerata. Serveriteenust kasutava kliendi jaoks oli protsess läbipaistev. Võib siiski spekuleerida, kuidas hakkas külma talve ajal pilveraali teenus kõikidele klientidele kiiremini tööle.
Samuti püütakse serveripargi energiakulu siirdada fossiilsetelt kütustelt taastuvenergiale. Mitmete servereid koondavate hoonete katustele kerkivad päikesepaneelide read. Muu hulgas on äsja maailma tabanud kaubandusliku hulluse perioodil arvutite abil rekordilist äri teinud Amazon suurim taastuvenergia ostja ja ühe enam ka ise selle tootja.
Ostupalaviku tõttu kerkinud aktsiahinnale taaskord maailma rikkaima inimese ja teisena ajaloos saja miljardi dollarini ulatuva vara piiri ületanud Jeff Bezos avas oktoobris saja tuuleturbiiniga Amazoni tuuleenergiapargi, mis toodab 253 MW elektrienergiat. Eestis on tuuleenergia tootmisvõimsus kokku 310 MW. Lisaks kavatseb Amazon oma hoonete katustele rajatavate päikesepaneelidega koguda 41 MW.
Nagu öeldud, oluline osa taastuvenergiast ei lähe mitte arvutite tööle, vaid kulub nende jahutamisele. Siingi on Amazonil kavas tõhusust oluliselt parandada, võttes malli ajaloolisest tööstuse kogemusest soojuse siirdamisel elamute soojendamisele. Firma kavatseb anda arvutipargist vabaneva soojuse Seattle'isse rajatava uue üliõpilaslinnaku teenistusse. Arvutisooja kasutatakse nii hoonetes sobiva kliima loomisele kui ka kolme hiigelsuure kasvuhoone kütmiseks. Klaaskupli alla mahutatud neli korrust koos keldrikorrusega pakuvad uudse täissuuruses puude ja muu rohelusega töö ja ajaviitmise keskkonna.
Kui plaanitud idee osutub edukaks ja kulutõhusaks, võime oodata saabuvalt arvutitesse kaduva töö ajastul vähemalt odavat soojusenergiat ja talvel rohelust pakkuvate kasvuhoonete levikut. Külma saabudes tuleb lihtsalt rohkem asju osta.
