Lapsevanematel on palju muresid. Teismeiga toob neid sülega juurde. Eriti vaevatud olekut põhjustab lubadustega suhkrustatud meelas palve minna paariks päevaks kodust ära, et noored saaks natukene vabamalt näiteks sünnipäeva pidada. Kui oma kogemus puudub, leiab hirmude toitmiseks arvukalt näiteid filmidest ja kuulujuttudest kodusid tabanud hävingust.
Ent ehk võib vähemalt selle murega peagi hüvasti jätta. Vähemalt selline sõnum kostub USA-st. Samas on tõenäoline, et asemele tuleb teistsugune hingevalu.
Võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga on ameerika noorte seas pidudel käimise ja nende korraldamise innustus järsult langenud. Eriti torkab see silma nn i-põlvkonna puhul. Nii viidatakse üheksakümnendate keskel interneti ajastusse sündinutele.
Kes soovib, võib pakutud põlvkonna kajastamise „i“ märgisüsteemi seostada ka Apple'i brändinguga. Sellel ajastul sündinud kasvasid üles arusaamisega maailmast, mille normaalseks osaks olid erinevad i-tooted, loomulikuks suhtlusvahendiks Instagram ja jutud internetieelse ajastu elust kõlasid juhmi põlvkonna mõistmatu draamana.
Ajakirjas Wired toob Jean Twenge sel teemal näiteid vestlustest ameerika noortega. Näiteks 17-aastase noorukiga, kes vastuseks küsimusele, mida peab ta oma põlvkonna puhul eriliseks, tõdes, et „ilmselt ei pidutse me nii, nagu seda on varem tehtud. Püsitakse rohkem sees. Minu põlvkond on kaotanud huvi kohalviibimisega suhtlemise vastu. Enam ei käida füüsiliselt koos, pigem saadetakse omavahel tekstsõnumeid ja istutakse kodus“.
Jean Twenge avaldas lõppenud aasta suvel samal teemal raamatu, mille sisu avab pikaldane pealkiri: „Miks kasvavad tänased superühendunud lapsed üles vähem mässumeelsete, tolerantsemate, vähem õnnelike ja täiskasvanu ajaks täiesti ettevalmistumatutena – ning mida see meile ülejäänutele tähendab?“
Ega lõpptulemust keegi tea. Vähemalt hetkel paistab aga, et risk kodust heakorda ähvardavateks pidudeks on oluliselt vähenemas. Tänaste kolledživanuses ameeriklaste omavahel kokkusaamisega pidutsemisele kulunud aeg moodustab võrreldes 1987. aastal elanud samaealistega kõigest kolmandiku.
Ekslik on arvata, et tänaste noorte aeg kulub õppimisele. Õppetööle eraldatud aeg on võrreldavatel perioodidel enam-vähem samasuur või täna isegi natukene vähenenud. Samuti ei peitu põhjused immigratsiooni mõjul toimunud rahvastiku ja kaasatulnud käitumistavade muutustes. Pidudest osavõtu languse trend jääb alles ka siis, kui võrrelda ainult valgenahalisi noori ameeriklasi.
Jean Twenge toob näidetena mitmeid 17–18 aastatega vestluse käigus selgunud iseloomulike hoiakuid. Näiteks tunnistab üks 18-aastane neiu, kuidas ta on palju kuulnud ja lugenud kahekümnendates olevate noorte pidudest. Täna pole keegi nendest huvitatud. Ei leidu korraldajaid ega kohaletulijaid.
Peod pole huvitavad, tõdeb 17-aastane nooruk ja lisab, et kodus Netflixi vaatamine paistab palju atraktiivsemana. Sa ei pea kuhugi minema, saad voodis lebades kasvõi tundide viisi seriaale vaadata või siis leiab internetist midagi huvitavat. Pealegi saab ka kodus koos pidu panna, aga seda tehakse sotsiaalmeedia, näiteks Snapchati vahendusel. Alkoholi polegi vaja.
Lisaks pidudel käimise langusele kohtuvad i-põlvkonna noored ka tavaelus üha vähem. Viimase 15 aastaga on sõpradega füüsiliselt koosveedetud aeg vähenenud umbes poole võrra. Vahet pole, kas sa oled intro- või ekstravert, nohik või pullimees, hea või halb õpilane, rikas või vaene. Kõiki on tabanud sõpradega koosoldud aja vähenemine.
Võrreldes kahe eelmise põlvkonnaga veedavad tänased noored ameeriklased päevas keskmiselt eakaaslastega koos tunni võrra vähem aega. See tähendab iga päev kaotatud tunnikest sotsiaalsete oskuste, suhtluse ja emotsioonide seas orienteerumise treenimiseks. Nii võib täiskasvanu eas sattuda kardetavalt tõsiste raskuste kätte.
Seega hea lapsevanem, järsku on käes aeg teha noortele vihje, et lähed paariks päevaks kodust eemale ja see hästi hooldatud keskkond sobiks ühe korraliku peo pidamiseks.
