Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimub tähelepanuväärne sündmus. Sellel on harukordne võime muuta inimese arvamust kaasaegsest kunstist tervikuna. Seda ei ole võimalik saavutada ühe ega paari hea tööga; keerukatele süsteemidele nagu inimese ning inimhulkade mõistus on omane teatav inerts. Seda on võimalik saavutada kontsentreeritud kvaliteedimassiiviga.
Enne võis olla veel teisiti, aga nüüd on nii:
Kaasaegne kunst on arenguvõimeline.
Sellel on inimesele midagi pakkuda.
Siin riigis on kaasaegse kunstiga hästi. Oleks ilmselt hea aeg hakata selle üle uhke olema. Asju, mille üle uhke olla, ei ole kunagi liiga palju, lisaks oleks tegu stiilse uhkusega. Stiil aga, kallid sõbrad, on igavene.
Põhimõtteliselt, Anders Härm on võitnud.
Esimene töö, mida inimene näeb, on sissejuhatav töö, pildirida pealkirjaga... umbes nagu „Katkendeid ooperist „Esimees“. See valmistab ette teaterlikku meeleolu. Töö jaoks, mille nimi on „Loož“. See on ehe ooperiloož, punase sameti ja riidest tapeedi ja üles viiva trepiga, looži nurkades on väikesed kuldsed inglikesed ja küünlakujulised lambid põlevad, toolidel on mugav. Sa tahad olla seal. Ja looži sametise serva taga avaneb pimedus. Lambikesed pimestavad su parasjagu ära, et silmad ei harjuks. Ja pimeduse sees mängib klassikaline muusika.
Mulle meeldiks arvata, et see on nimelt selle olukorra jaoks komponeeritud. Seda on seal ütlemata mõnus kuulata, harva on klassikaline muusika mu elus nii elamuslik olnud. Luksus kahele, selline. Mu kaaslane ütles, et ta tahaks seda endale koju. See teos on kooskõlas sellega, mida kodumaine viiulivirtuoos mulle rääkis, sellest, kuidas läänesaksa kohtunikud eelistavad klounaadi tegevaid ning silma pilgutavaid viiulimängijaid, kelle muusika lõpetab laulmise siis, kui sa silmad suled, viis mind mõttele, et kogu see ooperimajade värviline butafooria, pasunate läige ja diiva õhtukleit, need tegelikult hajutavad tähelepanu, viivad selle muusikalt kõrvale. Pimedus on parem, ja lasta muusikal ruumi täita.
Kui eriti bad ass olla, võib looži äärele istuda, nii et su pea on otse pimeduse sees. Ka käe võib pimedusse sirutada.
See töö saab kunstilise saavutuse auhinna ja selle autor on Jaanus Samma.
Välja ronides märkasin, et „Esimehe“ töö juurde kuulub paar kõrvaklappe. Mu kaaslane proovis neid ja ütles, et see ei ole väga huvitav. Uskusin. Kunstnikud peaksid õppima ilma kõrvaklappideta läbi saama. Need on sellised ebaseksikad tilinad, ole ja passi nendega seina küljes kinni nagu pihkupeksja. Pealegi hakkas Kristina Normani dokk peale. Juba tükk aega tagasi on otsustatud: dokumentalistika on kunsti teema. Ilmselt sellepärast, et on otsustatud, et sotsiaalsus on kunsti teema. Olen nõus, et kunst võib minna ja võtta kõik, mis võtta on. Aga internetist võiks ikka kättesaadav olla. Valgus liigub kõige kiiremini mööda fiiberoptilisi kaableid. Mõtle, kui kurb oleks, kui Laurie Andersoni plaate oleks maailmas ainult kolm koopiat olemas, sellepärast, et see on „kunstniku muusika“.
Dokk ise oli kõrgetasemeline. See näitas midagi, mida muidu ei näeks, midagi, mis pole laialt teada, see näitas kusagil Eesti sügavuses metsade keskel asuvat maja. Seal elavad pagulased, sõjapõgenikud, nad ootavad Eesti riigi otsust – kas saab varjupaika, kas ei saa? Neile antakse kuu peale 80 eurot elatusraha, eesti keelt ja kultuuri neile keegi ei õpeta, neil on psühholoogilised probleemid, millega keegi ei tegele ja kohati käib vesi nädalaks ajaks ära (lund sulatada nad ei oska või ei julge, enne saaksid nad kivist vett). Ja siis näidatakse meie oma pagulasi, neid, kes okupatsioonide eest Rootsi põgenesid. Loo idee on ilmne – nii, nagu meie, nii ka nemad. Võiks ju sellist empaatiat olla. Nunnud pagulased ja nunnud paralleelid.
Ka eestlased olid Rootsis „rätipead“ - kandsid rätikuid peas, erinevalt rootsi naistest polnud eestlastel raha kübarat osta. Ja siinkohal juhtub see, mida tihti ei juhtu, nimelt see, et kuigi põhimõtteliselt ma arvasin enne samamoodi, siis nüüd arvan ma niimoodi veel rohkem, sest seda on mulle paremini näidatud. Lõpp on ka väga ilus. Seal on kiirluup, kuu sõidab üle taeva ja valgeks läheb, ja siis me näeme lähisida meest mööda maanteed küla poole minemas, ta ütleb, et talle meeldib küla ja et inimesed elavad ja tuled on ja hakkab araabiakeelset laulukest laulma, sellist venivat, nagu nad on. Kuuskümmend kraadi külmemas kliimas, kui ta kodumaal.
Kristina Norman võidab eetilise paleuse auhinna. Oleks minu teha, ma annaks kõik riiklikud sotsiaalkampaaniad ta valitseda ning maailm oleks sellest parem koht. Piinlikult ta ei teeks.
Siis läheb välja, läheb üles, teisele korrusele. Karel Koplimetsa töö. „Suburbs of Fear“. Ma vaatan projektsiooni, kaadrid vahelduvad, äärelinn. Ta teeb must turvamehe, selle turvakaameraid passiva. Ja siis ma lähen nurga taha ja avastan, et mind on petetud. Minu meelest on see mustkunstiteemaline töö ja ma pean seda armsaks. Kogu näituse läbivaks teemaks on mu meelest sellised peidetud asjad ja pimedus. Ja kergelt karnevaline, vaatemängulik minek, tore, aga natuke hirmus ka. Ja mitte ainsat konseteksti kuskil! Ma armastan teid palavalt ja suudlen hellalt, et te konsetekstid ära kaotasite. Nii on täpselt õige. Inimene suhestub maailmasse peamiselt läbi primitiivse antagonismi, kui sa seletad talle, et miski on tähtis ja keeruline, siis ta tahab sulle öelda, et see on vähem tähtis ja lihtne, kui sa ta oma vahenditega jätad, siis võib ta tõesõna mõtlema hakata ja kuhugi jõuda. See vaikimise ja peidetud elementide asi, see ütleb ka maailma kohta. See ütleb maailma kohta õigesti. (Ma julgen pakkuda, et kataloogi vahel, mille inimene endale osta saab, on siiski mingit tekstilist materjali, neile, kes seda hindavad.)
Koplimets saab nikerdamise auhinna. Seevastu Koplimetsa teine töö oli ainus antud näitusel, mida ma nimetaksin „läbuseks tööks“. See peegeldab mingis mõttes meediaspektaakli fenomeni ja moodsate ühiskondade elevust müütiliste asjade suhtes, see on veits nagu ajaleheväljalõikeid koguva ühest loost seestunud tüübi tuba, ent peamiselt on see siiski narratiivjutustus, mida antakse edasi keerulisemalt, kui peaks. Mis tuletab mulle meelde ühe teise korra, kus informatsiooniga ülekülvamisega on paremini saadud. See oli Reginleif Trubetsky väljapanek ajast paar aastat tagasi, kus ta kajastas seda, kuidas demokraatliku ühiskonna meediaruum käitub, kui üks mees, tema isa, poliitilisse erakonda astub. Kui selle loo peale nüüd tagasi mõelda, oleks ka Tõnuga samasse erakonda pidanud astuma. Solidaarsusest. Ja teisi tüüpe ka kaasa võtma. Kujutlusvõime riigis oleks kümme tuhat Vennaskonna-fänni Keskerakonda astunud, sellepärast, et fuck it, Vennaskond. Selline asi oleks muide Tõnule mingi reaalse poliitilise võimu andnud. Anna andeks, Tõnu.
Ja siis läheb teisele poole selsamal korrusel ja seal on üles rivistatud hulk fotosid äärelinna majadega, ja neid näitab lähedalt ja kaugelt ja elatuna ja elamatuna ja nii, et nad tunduvad õdusad ja nii, et nad tunduvad läbused, ja nii, et on pooleli ja nii, et on valmis, ja need on väga profid arhitektuurifotod ja see on asjalik asi, mida pildistada ka. Põhimõtteliselt terve pisike näitus. Aga ma liiga julmalt ei viitsinud süveneda, sellepärast et mind oli hea asjaga juba ära hellitatud. Üks mu kaaslane arvas, et pildireas on narratiiv peidus ja kurtis, et ei saa aru, kumba pidi see läheb. Üks teine kaaslane ütles jälle, et need on kõik keskformaadile pildistatud ja et see oli pikaajaline nikerdamine olnud ja et palju lahedamat fotograafi väga ei leia. Ma olen kuradi kolm korda juba käinud seal näitusel.
A selle mehe – ta nimi on Paul Kuimet - põhitöö, see, ma ütlen, on laks. See saab fotoauhinna. Fotoauhind kõlab suvalisemana, kui on, see on tegelikult väga tähtis auhind ja seda on raske saada. Need on väga väärt pildid ja väga väärt viisil eksponeeritud ja ma tahaks, et mu sõbrad seda eksponeerimise viisi laenaksid ehk varastaksid. See toob foto fookusesse, sa suhestud sellega. Eriti 'ullud on need leinapuu oksad, mis ülaltpoolt vaate kohale ripuvad, selline tunne tekib, nagu sa oleks kusagil koopas, aga see on tänav ja seal on veidra kujuga loik, pisike lind ääre peal. Kui sa hooletu oled ja ei viitsi seina pealt lugeda, et fotosid on kaks tükki ega märka pisikest teibist noolt pimeda toa seinal, siis sa leiad ainult ühe üles ja paras sulle.
Triin Tamm oli karusellitemaatikat teinud. See sidus näituse kenasti kokku. Teater, mustkunst, lõbustuspark. On see seesama maailm, kus sõjad ja pagulased on? Muidugi on, mitte ainult otseses, igavas mõttes, vaid ka ajalooliste ja kirjanduslike paralleelide omas, see on alati olnud seesama maailm, vaata näiteks „Sadat aastat üksildust“ või vaata mustlasi. Tamm eksponeerib oma väljapanekul kuulsaid karussell-slaidiaparaate, mis teevad nunnut häält ja vastupidiselt moodsale küberneetikale töötavad kogu aeg jumala korralikult. Slaidid on kena kujuga ja neid on igasuguseid erinevaid. Minu lemmik oli fotonegatiivis, selle peal olid inimese käed ja raamat pealkirjaga „Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?“ Siiski saab Triin Tamm vaid normaalse auhinna. Normaalse auhind on pisim praegu välja jagatud auhindadest, ehkki mõnes muus kohas võiks ta olla ka parim või ainuke auhind. Imetilluke videoaken väikesest ehtsast karussellist EKKMi väravas, mis suuremat teost sisse juhatas, oli samuti südantsoojendav.
Ja nüüd on tarvis, et sa sinna läheks. Kui sa sinna ei lähe, siis sa ei saa teada, kuidas on nüüd ja käid veel tükk aega ringi, arvates, et nüüd on nagu enne oli. Niimoodi võidakse sust ette jõuda. Aega on veel pooleteist kuu jagu ja sisse saab ilma tasuta. Aadressi nimi on Põhja puiestee 35 ja sinnasamasse vahetusse lähedusse jäävad sellised huviväärsused, nagu Linnahall (jaluta sellest üle, treppidest ronimine on istmikule hea, heida pilk merele), Stalkeri korsten ja uus Lugemiku raamatupood, kust saab osta säherdusi keni asju, nagu ingliskeelne kokkuvõte Kristina Normani hüperdokist „After War“ ja Jaak Tombergi „Kirjanduse lepitavat otstarvet“ ja muid huvitavaid raamatuid. Ja Statoil, see on seal ka. Nendele, kellel on kergem kuhugi minna, kui mitu põhjust on.
Vaata veel...
