Tugeva fotonäituse nimi on "helemust/süsivalge" ja selle tegi Tõnu Tunnel, ütleksin, et üks meie aja paremaid noori kunstfotograafe.
Pildid olid mõnusalt suured, must oli väga must ja valge väga valge ning fotode läikiv pealispind, mis tihtilugu vaatamist segab, mängis sedakorda efektile kaasa, pealegi aitas see ruumi luua, kui üks foto teiselt peegelduma juhtus.
Ruumi loomise õnnestumisest räägib ka see, kuidas vaataja mõistus pildid muusika ja filmiga seob autoportreed SALEMiga, loodusfotod Kentiga, kogu ettevõtmise justkui Stalkeriga, kus on kasutatud nii värvilist kui ka mustvalget. Loodud ruum, see on see, et pildid seostuvad omavahel ja moodustavad sellise terviku, ühtse meeleolu. Armastust meediumi vastu on näha.
Minu lemmikud olid ilutulestiku plahvatusega pilt, need, kus kollast taevast oli ja autoportreed, valgusega joonistamine avaldas jällegi vähem muljet, aga mulle öeldi, et see uurib meediumi. Pilte polnud vähe, aga otsekui tahaks, et näitus veel suurem oleks olnud ja mõte edasi läinud. See on hea tunne, tegelikult.
Kõik fotod on originaalis pildistatud 6x5 keskformaatfilmile (kui nüüd vinguda tahta, siis tundub, nagu piltide teravus oleks trükis veits kannatada saanud, mis avaldus põhiliselt siis, kui pilti liiga lähedalt vaadata, aga seda ei pea tegema). Näituse avamisel oli palju inimesi ja kui näitus on Tallinnas ära olnud, siis läheb ta Haapsallu, Tartu ja Pärnusse.
Tavaliselt lähevad näitused koju tagasi, kui nad ära on olnud.
Külasta ka kunstniku kodulehte!
Vaata veel...
