Seikluslik muusikameel ning idealistlik meelelaad aitasid The Clashil saada Briti punkroki lipulaevaks. Erinevalt paljudest kaasaegsetest pole ansambel pärast 1980. aastatel laiali minekut comebacki teinud, ehkki nende muusika ja sõnum leiavad üha enam kõlapinda. Muutuvas ja mõranevas maailmas on the Clashi kokkupõrget või konflikti tähendava nime tagant võimalik leida muusikalist kütust nii revolutsionääride kui tröösti otsijate ellu.
5. Lost In The Supermarket
Irooniline, et see tarbimisühiskonna ja info ülekülluse kriitikana loodud laul nõudis livedel oma spetsiifilise produktsiooni tõttu ekstra pingutust ega saanud seetõttu vääriliselt lavaaega. Aga hea, et The Clashile nime andnud bassimängija Paul Simonon saab siin võimaluse särada. Ja kitarrist Mick Jones laulab!
4. The Magnificent Seven
Võimalik, et esimene valge rokkbändi räpilugu ever ja ehkki New Yorgi raadiojaamad oma poolehoidu ohtra eetriajaga väljendasid, ei ole see The Clashi kaubanduslikult edukamate palade killast. Erinevalt eelmisest oli see aga bändi enda jaoks üks live-lemppareid. Tihti uhas see kompott frontman Joe Strummerile keset lava nii terava loomepalangu peale, et tal ei jäänud muud üle, kui kohapeal uued sõnad improviseerida. Loost on ka enam-vähem instrumentaalne variant olemas, tolle kohta öeldakse aga hoopis “The Magnificent Dance"
3. London Calling
The Clashi esimene globaalne hitt ja 1979. aasta albumi nimilugu pistab rinda teemadega, mis tänaseni aktuaalsed: politseivägivallast, narkosõltuvuse ja tuumakatastroofideni välja. Eskapismi pole loota - end uudistega hästi kursis hoidnud lüürik Joe Strummer ei hellita kuulajat. Plaadi ilmumisaeg oli ka bändi jaoks pingetest pingul - mänedžment nägi teenimisvõimalust, poisid aga tahtsid fänne rõõmustada, kavaldasid pinsaklipslased üle ja nii ongi "London Calling" topeltplaat. Suures segaduses ilmus see USAs juba uue aastanumbri sees, mis omakorda andis hiljem ajakirjale Rolling Stone võimaluse kauamängiv 1980. aastate parimaks albumiks kuulutada.
2. Bankrobber
Ühelegi albumile see meie tabelis kõrge koha saavutanud taies ei jõudnud - singlina ta sündis ja singliks ta ka jäi. Tõsi, kogumikel võib pala siiski kohata. Salvestamise juures viibisid muideks ka ansambli The Stone Roses tüübid Ian Brown ning Pete Garner. Plaadifirma bossidele see vaikselt kulgev ja mõneti folgiliku narratiivsusega lugulaul muljet ei avaldanud - nagu tagurpidi Bowie, kõlas nende diagnoos. Kui juba see tundub chill, siis palast tehtud dub versioon silitaks ilmselt sokidki jalast. Otsi üles, Robber Dub on tolle pealkiri.
1. Rock the Casbah
Enamasti kirjutasid The Clashile muusikat frontman Joe Strummer ja kitarrist Mick Jones, aga selle hiti küpsetas trummar Topper Headon bändiruumis valmis praktiliselt üksinda. Enne lõplikku salvestamist tehti muusikas vaid kosmeetilisi muudatusi. Pruudi igatsemisest nõretav algupärane lüürika heideti aga juba eos üle parda. Strummerit oli tükk aega kummitanud rebel fraas "rock the casbah" ja selle arendusena sai pala uue sisu ning hulgaliselt laensõnu araabia, heebrea, sanskriti ja türgi keelest. Digisämpel loo keskosas on muideks pärit Mick Jonesi tolle aja kohta ülimoodsast elektroonilisest käekellast. Videos näeb Jonesi aga vähe, kuna võttepäeval kannatas ta halva tuju all ja selle varjamiseks rippus näo ees kämorätt. Topper Headon paraku oma pala edu nautida ei saanud - heroiinisõltuvuse tõttu heideti ta bändist üsna ruttu pärast stuudiosessioone välja ja hitiks saanud “Rock the Casbah”-ile lõi laval rütmi The Clashi varasem trummar Terry Chimes, kes sai omakorda kinga aastal 1983, nagu ka Mick Jones. Kolm aastat hiljem - kümnendal tegutsemisaastal - lagunes The Clash lõplikult.“Rock the Casbah”-i Teksases filmitud video reageerib mõned aastad varem võrdlemisi moodsas Iraanis kehtestatud lääneliku muusika keelule. The Clashi maailmas käivad juut ja araablane koos burksibaaris, hävituslendurid ignoreerivad rumalaid käske ja kõik saavad koos rokkida. Päris maailmas poetas Strummer kibeda pisara, kui sai teada, et seda pala on Lahesõjas hoopis lahingu inspiratsiooniks kasutatud.
