Kui mõtled välja midagi inimestele kasulikku, saad traditsioonilise loogika järgi selle eest midagi vaevatasuks – enamasti raha. Meie aega iseloomustab aga väärtuste vahetamise loogikas oluline muutus. Nimelt ei taha inimesed neile väga vajalike teenuste eest midagi maksta. Näiteks kasutab iga internetiga ühenduva seadme omanik mõnda otsinguteenust. Absoluutne enamus on valinud Google'i.
Samas jätaks neist lõviosa teenuse maha, kui selle eest küsitaks raha. Iga teine kasutab tuntud sotsiaalvõrgustiku teenust. Jällegi selle eest midagi maksmata. Vaata oma telefoni kogunenud rakendustele ja küsi endalt, kui palju sa nende eest maksid – enamasti mitte midagi.
Teenuste loojad ei pahanda. Neil on raha saamise probleem lahendatud teistmoodi. Raha küsitakse reklaamiandjalt. Reklaamiandjale pakutakse vastu kasutajate tähelepanu. Veelgi suuremat tasu saadakse, kui kasutajad jagatakse kogutud tunnuste alusel teatud kaupade ja teenuste suhtes vastuvõtlikematesse karjadesse, et müüa siis ühekorraga näiteks saja tuhande isiku tähelepanu.
Reklaamidega majandamises pole midagi uut. Ometi saab tehnoloogilise arendustegevuse lahti ühendamine kasutajate rahakotist vähem tähelepanu. Sellel võivad olla üllatavad tagajärjed.
Seoses kasutajate andmete ümber tekkinud skandaaliga püüab börsifirma Facebook valmistuda võimalusteks, et peab aktsionäride oodatud kasumi tagamiseks leidma teenuselt raha teenimiseks muid viise. Päris kindlasti kaalub juhtkond mitmeid strateegiaid, millest ei tea avalikkus midagi. Tõenäoliselt pole need siiski kuigi head, sest firma testib väidetavalt taaskord tasulise teenuse mudelit.
Facebooki kasutaja elutsükli väärtus on firma saladus. Väljaspoolt on seda tehniliselt keeruline hinnata, sest keskkonda lisandub uusi teenuseid. Samas ei käitu kõik kasutajad ühtemoodi ega oma suurte kaubamärkide tarbijatena samasugust potentsiaali. Näiteks on USA ja Kanada kasutajad väärt rohkem, sest neile suunatakse rohkem reklaame. Igal juhul peab võimaliku tasulise teenuse klient minimaalselt arvestama, et temalt oodatakse senisesse ärimudelisse kavandatud väärtuse kompenseerimist sularahas.
Eelmise aasta umbes 41 miljardi dollari suurune käive rajanes peamiselt reklaami müümisele. Paari miljardi kasutaja puhul polekski sama käibe tekitamiseks küsitav paarikümne dollari suurune aastane tasu kuigi kohutav. Tõenäoliselt oleks küsitav kasutusmaks suurem kasvõi tänu kasvavatele haldus- ja arendustöö kuludele. Põhjus, miks seda varem pole tehtud, tuleneb sellest, et Facebooki poolt läbiviidud varasemate uuringute järgi polnud kasutajad valmis maksma teenuse eest raha.
Tõenäoliselt ei nõustuks nad sellega tänagi. Nüüd on olukord aga pakilisem, sest sõnumid firma kogutavate andmete võimalikust kuritarvitamisest kahjustavad senist kasutajate andmete reklaamijatele edasimüügi äriplaani. Aeg on välja mõelda kavalaid meetmeid kasutajate hoiakute mõjutamiseks maksupõhise mudeli kasuks. Facebooki õnneks teavad nad kasutajatest päris palju ja nende käes on ägedad avaliku arvamuse mõjutamise vahendid. Ega muidu poleks poliitiline küünilisus leidnud teed Facebooki juurde.
Huvitava arenguna võib koguni juhtuda, et Facebook hakkab ise kasutajatele maksma. Seoses Euroopa Liidus mai lõpus kehtima hakkava uue ja senisest rangema andmekaitse regulatsiooniga märkis Ühendkuningriigi digitaalse valdkonna minister Matt Hancock ühe võimaliku stsenaariumina, et edaspidi peavad Google, Facebook, Twitter jt tasuma miljonite kasutajate andmete kaevandamise eest maksu. Varasemaga võrreldes annab uus umbes 500 miljoni liikmega arenenud turgu korrastav regulatsioon kasutajatele temast kogutavate andmete üle varasemast suurema õiguse.
Ühe võimalusena mängis minister börsisarnase kauplemise ideega, milles omandavad kujuneva hinna alusel ettevõtted õiguse oma äris kasutada rahvamassidest destilleeritud infot. Tegemist on esialgu siiski vaid ideega seoses uueneva õigusruumi rakendumisega. Samas võib seda pidada oluliseks signaaliks. Ütleja esindab suure mõjuga arenenud riiki. Olukord ei saa vanaviisi jätkuda.
See toob meid algupärase küsimuse juurde tagasi. Kes maksab edaspidi IT-teenuste arendamise eest? Tänapäeval loodab ammutada reklaamiturult raha isegi suur osa alustavatest ettevõtetest, sest nad teavad, kui kitsid on need, kellele teenuseid luuakse. Kliendile paistab olukord meeldivat. See on aga lühinägelik. Kes maksab, tellib muusika. Reklaamiandjatel ja poliitilise mahhinatsiooni meistritel maksta lastes sünnibki riivatu teenus.
