Oma sõnade järgi viibis ajaloolane ja aeg-ajalt praktiseeriv riigimees kolme aasta eest maailmapoliitikat käsitleval konverentsil. Taolisel kokkusaamisel leidub teisigi sarnase taustaga tegelasi. Ometi võib antud loo jutustajat pidada eriliseks. Ta ei pea meile meeldima, aga oleme sunnitud tema arvamusega arvestama.
Mõningase antipaatia on ta ära teeninud nn suurte riikide regionaalpoliitika vaate esindajana, milles jagab maailma tugevamate mõjusfäärideks. Väikese riigi osanikena on meil põhjust suhtuda sellesse ettevaatlikult. Mehele antud Nobeli rahupreemiat peetakse samuti vastuoluliseks, kulmineerudes kahe preemiat määrava komiteeliikme protesti märgiks ametist loobumisega. Tema värskelt algatatud arutelu tasub jälgida, sest sedakorda nõustub ta olema lihtsalt inimene.
Mehe nimi on Henry Kissinger ja ta muretseb inimeste aja lõppemise pärast. Viimase poole sajandi USA kõige mõjukamaks välispoliitikuks peetud Kissinger on suure pildi nägija. Tema arvamus rajaneb tõenäoliselt pikemaajalisele sisedialoogile, millele viitab arvamusartikli kolme aasta taha paigutuv algus.
Mainitud konverentsil märkas ta tehisintellektiteemalist ettekannet, mida pidas sedavõrd võõraks, et otsustas saalist lahkuda. Ta jõudis kuulda aga ettekande algust. Jutt algas poliitikule tuttavast territooriumite vallutamisele põhinevast strateegiamängust Go. Ettekandja lubas teha mängus inimesi võitva masina. Lahkuma asunut üllatas lubadus käikude programmeerimise asemel lasta masinal ise mängu õppida.
Kissinger jäi kuulama. Päevinäinud poliitikastrateegi pähe tungisid küsimused õppivate masinate mõjust inimkonna tulevikule. Talle meenus arenenud tsivilisatsiooni kiuste inkasid tabanud saatus. Mõte liikus mööda rada, milles omandavad masinad teadmisi maailma kohta vaid neile omaste protsesside läbi. Taolise tegevuse käigus sünnitavad need ümbritsevat tähistavatest signaalidest ja arvudest koosnevaid tähenduste kategooriaid, mida inimmõistus ei mõista.
Arengu loogilise jätkuna kujundavad ühendatud masinad omavahelises suhtluses inimesele mõistetamatu keele, nõrgestades asjadest arusaamisele rajanevat valitseja rolli. Sarnane olukord tabas inkasid kohtudes mõistetamatu kultuuriga hispaanlasi.
Toonane mõttehetk mõjus Kissingerile sedavõrd ergastavalt, et ta korraldas järgnenud aastate jooksul rea mõttetalguid, kutsudes vestlustele erineva taustaga eksperte. Toimunud mõttevahetuste tulemusel kogenud poliitilise strateegi mure paraku vaid süvenes.
Ta toob ajaloolise näitena protsessi, mille käigus võitis mõistuse ajastu religioosse maailmakäsitluse epohhi. Muutuse käivitamiseks piisas trükipressist. Mõistuslikult kogetud info talletumine suurendas nende kasulikkust. Seniste uskumuste asemele asusid teadmised. Teadmiste lisandumine ja kuhjumine olid aluseks tänaseks tuntud kaasaegse maailmakorra kujunemisele.
Nüüd oleme tunnistamas, kuidas vaevleb saavutatu uute vapustuste käes. Oodata on veelgi sügavamate tagajärgedega tehnoloogilist revolutsiooni. Kissinger näeb sündimas filosoofia ja eetika normidest kammitsemata andmetele ning algoritmidele rajanevate masinate põhist maailmakorda.
Ta näeb protsessi, milles trükipressile järgnenud ajastu andis aluse tõega tegelemise dogmadest vabanenud analüütilise mõistuse tekkimiseks. Internet lisas teadmiste ratifitseerimise protsessi veelgi suuremas mahus töödeldavaid andmeid. Tänu internetiefektile hakkas aga inimese arukusest kaduma personaalne iseloom. Indiviidid muutusid ise andmeteks. Nüüd kannab tehisintellekt protsessi edasi ja muudab andmed valitsejateks.
Internetiajastu inimesed kasutavad infot ilma sügavamalt tähenduste üle juurdlemata. Reeglina ei taju nad juhtuva ajaloolist ega filosoofilist tausta, vaid nõuavad, et info lahendaks nende jooksvaid praktilisi probleeme. Nad loovutavad tähenduse loomise otsingumootorite algoritmidele. Masinad püüavad aimata kasutajate eelistusi, arendades samal ajal võimet kasutada ja müüa sama infot poliitiliste ja kaubanduslike huvide teenistusse. Tõde muutub suhteliseks ja maitse küsimuseks. Informatsiooni rohkus hakkab asendama tarkust.
Taolise arengu tulemusel on alust karta, et meist ei ole tehisintellekti kantseldajat. Seda oleks vaja, kuna poliitika ekspert peab reaalseks, et aja jooksul omandavad õppivad masinad meist kiiremini ja rohkemaid kompetentse. Selle käigus muudetakse inimesele jäänud kompetentsid ja inimeseks olemise seisund andmeteks. Inimeste väärtuste ning mõtlemise muutumiseks tekib tavatu võimalus.
Edaspidi teab masin nalja, õndsa oleku või armastuse parameetreid, et kostitada nendega vaevatud hingi, kuni inimesest kiiremini ja suuremaid vigu teha oskav masin põhjustab midagi ootamatut. Kissinger kutsub arvamuse lõpus insenere üles mängude võitmise kõrval mõtestama vastuseid inimesele eksistentsiaalsematele küsimustele. Samas oleks probleem olemata, kui poliitik lahkunuks ettekande eel saalist, jättes tehisintellekti valdkonna selle enda hoolde.
