Norras korraldas psühholoog Anne Mangen 50 üliõpilasega eksperimendi, milles palus neil lugeda huvipakkuvat 28-leheküljelist naljarikast armastuslugu. Eksperimendi sisuks oli võrrelda, kas lugemine raamatust mõjutab võrreldes elektrooniliselt lugerilt loetud loost meelde jäävat elamust. Selgus, et paberilt lugenud mõistsid märgatavalt paremini loo sisu, nad mäletasid rohkem detaile ja suutsid taastada juhtumite aegrida.
Uurijate arvates toetab paberist raamat läbi puute ja vormi tunnetuse mentaalsete piltide sündi ja nende taasesitust võrreldes ekraanilt lugemisega. Raamatut lugedes kogevad sõrmed lehtede mahtu, lugemise käigus selle muutust ühest käest või raamatu poolest teise ja luues alateadliku ajaraamistiku läbitud lugemisest.
See kombineerub lugemise käigus sündinud ja võib-olla raamatu piltidega võimendatud loo sündmuste visuaalsete kuvanditega. Sellest siis arvatakse sündivat võrreldes muutumatuna peos hoitava kiretuma ekraaniseadmega täielikum lugemiskogemus.
Elektrooniliste raamatute lugerit ei tasu veel maha kanda. Probleem on tõenäoliselt harjumises. Veelgi suurem probleem võib aga olla harjumisele kulunud ajas. Looduses ringi vaadates ei leia peale inimese ühtegi lugemisoskusega looma. Isegi inimese arenguloost ei teadnud enamuse ajast esivanemad lugemisest ega kirjutamisest mitte midagi. Järelikult on lugemise näol tegemist õpitud oskusega.
Raamatud on selle kujunemises olnud kaaslaseks mõnituhat aastat. Lugemise oskuse enda vanuseks hinnatakse umbes 6000 aastat, kui neuroteadlaste arvates ilmus ajju uus närvirakkudest programmilise konveierilinti meenutav süsteem märkide ja sümbolite mõistmiseks. Kuigi varasemalt polnud lugemisvaraks raamatud, olid need enamasti füüsilised objektid oma struktuuri, massi ja võib-olla isegi lõhnaga, mis kõik osalesid lugemise võime aeglases lihvimises.
Ometi on seegi aeg vähene suurteks päritavalt edastatavateks muutusteks. Seetõttu alustab inimene enamasti lugemise õppimisega kusagil lapsepõlves. Saades kaasa midagi, mis mõjutab kogu tema edasist elu.
Nüüd on kohane küsida, kas oleksime valmis sellest pika aja jooksul edu toonud oskusest loobuma? Midagi sarnast mandlite või pimesoole eemaldamisele, sest ühiskond muutub. Lugemise vajadus, vorm ja sisu muutuvad samuti. Võib-olla muutuvad need enne ja siis avastame, et elame uues ühiskonnas? Maryanne Wolf arutles samal teemal The Guardianis ja tõdes, et isegi kui mõne mõõdiku järgi loeme rohkem kui eales, toimub see teistmoodi kui eales, pealiskaudselt ja sõnadel hüpeldes, enamasti ekraanidelt.
Modernsed inimesed loevad iga päev mitmesugust teksti. Suure osa moodustavad Facebooki sissekanded, erinevad vestluskeskkonnad, e-kirjad ja veebilehed. Arvestades sissejuhatuseks tutvustatud Anne Mangeni uuringut, mis peegeldab mitme analoogse eksperimendi tulemusi, siis ekraanilt lugemine on teistsuguse tulemusega. Seda isegi juhul kui tekst oleks raamatuga sama. Teisalt on online-maailm saanud targemaks ja sisustab ekraanid pinnapealselt lugemist eeldava sisuga.
Taolise kahekordse, vormi ja sisu muutusest tuleneva arengu tagajärjeks võib olla suutmatus lugeda pikemat ja tihedamat teksti, tajuda selles emotsioone, visuaalseid ja muid elamusi kuni selleni välja, et raamatu köite krobelisel seljal sõrmi libistades meenub selle sisu nagu näppe üle filmilindi libistades.
Sisu tõsidusele vihjas pelgalt raamatu tõsidusele ja oodatava elamuse suurusele. Harvad polnud juhused, kus raamatut isegi nuusutati, sest paberi, nahast köite ja nisuliimi muskus lisasid lugemiselamusele täiendava dimensiooni. Enne televisiooni olid raamatud ja trükitud tekst peamised maailma ühise tunnetamise platvormid, mille loojad töötasid teksti kallal seni, kuni see hakkas tööle lugejates. See tähendab, et kutsus esile emotsioone ja mõtteid. Pole siis ime, miks olevat vaevelnud näiteks Tšehhov koera tähistavate kümnete alternatiivsete sõnade valikul.
Modernne tekst peab vahendama informatsiooni. Sõnast "koer" piisab iga naljajalgse karvakoonu tähistamiseks. Teksti ei tohi olla palju. See peab olema kiiresti haaratav, kergelt seeditav. Teksti peituv ilu ja empaatia oleks tarbetud, neid asendavad kitšilikud fotod ja videod. Lugejas pole vaja tekitada mõtteid, olulisemaks on, et ta kuulaks ja võtaks teadmiseks.
Vara on anda hinnangut, kas see on hea või halb. Järsku keerleb uus norm lihtsalt ümber tõhususe? Halvaks võib pidada seda, et oleme ülemineku aja tunnistajaks. See tähendab, et kaotades ühte lugemisoskust, pole me veel teise võimalikku rikkust omandanud ja vahest seetõttu kannatame rohkem. Aga miks kannatada? Poes on raamatud veel saadaval!
