Inimestele meeldivad tasuta asjad. Messidelt ja näitustelt koguneb kotti pastakaid ja pabereid, mis jäävad seejärel kuhugi kasututena vedelema. Nähtusele põhjendust otsides uuelt omanikult head vastust ei kuule. Samas leiab iga pliiatsi ja bloknooti pealt firma nime või muud reklaami. Järelikult ei saanud sa asja tasuta, vaid vahetasid oma tähelepanu tarbetuks osutunud asjakese vastu. Sisuliselt kauplesid kahjudega.
Populaarsete tasuta veebiteenuste puhul on olukord sama. Uus nähtus on uue põlvkonna äri ehk tähelepanutööstus. Kaup on kasutajad ja lõpuks nende raha. Kliendile tasuta teenust pakkudes kasutab ta seda ennastunustavalt ja end avavalt. Kogutud andmete põhjal luuakse isiku ja tema maailma ehk suhete, sõprade, harrastuste ja muude eelistuste-põlguste profiil, mida müüakse kaupade reklaamijatele. Skeem, mille sisu peaks teadma iga digitaalse maailma kodanik, seda sarnaselt näiteks radiaatori toimimispõhimõttele või kaubanduse toimimisloogikale.
Igaüks teab ju, et nupule vajutades toodab radiaator sooja ja uuesti vajutades see seda enam ei tee. Vähem teatakse, et poodi sattudes vajutatakse inimese kui kliendi nähtamatutele nuppudele, mille tulemusel kukub mõnel korral korvi midagi, mida ta esialgu ostma ei tulnudki. Oluline osa inimeses toimuvatest valikumehhanismidest häälestatakse reklaamide abil, luues uusi vajadusi ja konstrueerides õigustusi asjade omamisele. Erinevalt radiaatorist on inimene natukene ebakindlam süsteem. Mõningaid indiviide võib pidada isegi reklaamide suhtes rikkis olevateks, sest efekt on oodatust väiksem või puudub.
Suurem osa inimesi on veendunud, et nemad kuuluvadki sellesse rühma. Neid reklaam väidetavalt ei mõjuta, sest nad on mingil seletamata jäetud põhjusel reklaamist üle või muude mõjutuste suhtes tugevamad. See ei saa olla aga õige, sest siis peaks ju üle-eelmine lause ütlema, et enamusele inimestest reklaam ei mõju.
See väide ei saa olla kuidagi tõene, sest siis poleks meil Google'it ega Facebooki. Tõenäoliselt poleks ka ajakirjandust ega televisiooni, vähemalt sellistena, nagu neid teame. Reklaamid toimivad. Vaielda võib eri vormide tõhususe üle. Pikemat aega rahulduti masside küllastamisega, arvestades, kui suur osa tele- või raadioauditooriumist olid potentsiaalsed reklaamitava kauba tarbijad.
Konkreetselt Google ja Facebook ning veebipõhiste teenuste keskkond laiemalt võimaldasid tõhusust parandada ja pakkuda kliendiga arvestavaid reklaame. Näiteks otsides mingit infot või avades teatud temaatikaga veebilehe, sündis võimalus sokutada nägemisvälja vihjeid sobivalt resoneerivate kaubanduslike teadaannetega. Google'il ja Facebookil õnnestus hiilida inimese mõistmisele veelgi lähemale, aga nad läksid ahneks.
Google'i probleemidest ja väljakirjutatud trahvidest on vähem räägitud. Võimalik, et suurem peapesu seisab alles ees. Võimalik, et kasvav surve suurte IT-teenuste pakkumise reguleerimiseks jõuab mõne pahanduse äragi hoida. Hetkel on trumlis Facebook. Paistab, et paari miljardi interneti kasutaja kohta andmeid koguva ettevõtte pesutsükkel pole veel läbi.
Uue mustusena ilmus sellel nädalal skandaalne teave, et Facebook on 2016. aastast alates pakkunud alaealistele võimaluse teenida paarkümmend dollarit kuus, kui nad kasutavad ettevõtte privaatset võrguteenust, lühendina tuntud kui VPN.
VPN-i idee on pakkuda kasutajale turvalisust. Sisuliselt ei pöördu kasutaja otse maailma veebilehtede poole, vaid esitab infosoovi krüpteeritud kanalit kaudu VPN-i pidajale, mis suunab siis infopäringu edasi. Ükski kõrvaltvaataja ei näe, mida kasutaja külastab ja veebileht ei tea, kes teda väisab, sest nende jaoks on nimetatud küsijaks VPN. See võib puhastada ka infovoogu sattunud pahavara ja pakkuda muidki kaitsvaid teenuseid.
Ideaalsel juhul võiks pidada seda heaks turvameetmeks. Seda juhul kui VPN ise ei uuri, mida klient veebiruumis teeb, sest tal on selleks suurepärane positsioon. Olgu hoiatusena värske analüüs 150-st tasuta VPN teenusest, milledest rikkusid 90 protsenti mingis osas kliendi turvalisust. Mõned olidki otseselt kuritegelikud. Facebooki juhtum sarnaneb just nende viimastega. Firma kogus alaealistele raha pakkudes turvalise teenuse nime all informatsiooni nende tegevusest internetis.
Alaealiste ärakasutamise õiguslik aspekt on osa probleemist. Tegelik pakkumine oli suunatud 13–35-aastastele. Vanemad peaksid ise teadma, millega nad riskivad. Apple eemaldas uudise peale Facebooki rakenduse oma veebipoest. Tõenäoliselt jõuab sõnum ka Androidi poe pidajateni.
Loo moraal – ole tasuta teenuste puhul tähelepanelik, sest pikapeale oled ise, see kes muudab selle halvaks tehniguks. Ja kui sulle makstakse peale, siis on see tõenäoliselt väga halb tehing.