Uue tehnoloogiaga käivad kaasas kolm kambalist. Ühte neist ootame ja teame juba ette, milline see on ja mida teha suudab. Selleks on asi ise. Samuti teame midagi tema puudustest ja vigadest. Teise olemasolust oleme samuti teadlikud, isegi väga teadlikud. Millegipärast ei oska me seda hästi kirjeldada. Selleks tegelaseks on inimene ja täpsemalt tema käitumine. Me lihtsalt ei tea, kuidas inimene, õigemini palju inimesi võivad uue tehnoloogia loodud olukordades reageerida, luues samal ajal ise uusi ja ennenägematuid olukordi.
Kolmanda kohta öeldakse, et see on see, mida me ei tea, et me ei tea. Väljaarvatud teadmine, et midagi heas või halvas üllatavat või enneolematut ei jää tulemata. Maailmas on asju ja olukordi, millest ei tea tea me täna midagi. Uus tehnoloogia on sellesinasega kuidagi ühendatud.
Olgu selle näiteks isejuhtivad robotautod, mille puhul oskame kirjeldada reaalse elu näidetele ja olemasoleva tehnoloogilise võimekuse elemente, kasutades nii sõidukeid kui ka nende tüüpilisemaid kasutusstsenaariume, luua äriplaane, valmistada ette seadusuuendusi ja natukene kainelt unistada.
Pilt muutub udusemaks ja samas värvilisemaks, püüdes vastata küsimustele, kas liiklusummikuid tuleb juurde või jääb vähemaks? Kas linna populaarsetes kvartalites on sõidukeid rohkem või vähem? Küsimusi leidub veelgi. Ent vaid sedavõrd, kui palju on senine elu nende sisu ehk inimese valikuid meile avanud. Lõpuks jäävad küsimused, mida ei oskagi küsida. Jäägu need igaühele kodutööks.
Tuleviku liiklustiheduse teemaga jätkates, vastata võiks püüda järgmisele küsimusele: kumma otsuse kasuks inimesed kalduvad: kas kulutada sama tulemuse saavutamisele 50 senti või 8 eurot? Näiteks sõidad mõne suurlinna keskusesse ja asjaajamiste perioodiks on sul valida, kas pargid auto tunniks ajaks kaheksa euro eest või otsustad üle kümne korra odavama alternatiivi kasuks. Lõpetades toimetamised kesklinnas leiad vaevata maha jäetud sõiduki ja liigud sellega sinna, kuhu vaja.
Kirjeldatud hinnavahe johtub sellest, kas auto pargib suurlinna keskuse kalli pinnaga parklas või sõidab lihtsalt ringi. Viimasel juhul kulutab uue põlvkonna elektrisõiduk energiat ligikaudu 50 senti tunnis. Defineerides ratsionaalsuse kui sulle teadaolevalt parima otsuse, on raha kokkuhoidvad indiviidid igati ratsionaalsed.
Irratsionaalne oleks hoida sõidukit parklas. Seda enam, et hea parklakoha leidmisele kulub rohkesti aega. See ei pea asuma soovitud kauguses. Seega lisandub rahakulule veel ka ebamugavuse hind. Isejuhtivast sõidukist võid väljuda otse sihtpunktis. Sõidu jätkamiseks kutsud selle vastu samase või sulle veelgi paremini sobivasse kohta.
Kõik sujuks, kui teised indiviidid oleks irratsionaalsed. Seda ei sooviks me ju ka oma elukeskkonda. Järelikult on reaalne, et linnakeskused hakkavad ummistuma ringi tiirutavate autodega. See on vastupidine valitsevatele ootustele, et isejuhtivate sõidukite kasutuse tõhususe tõttu väheneb nende üldarv, mis pidanuks koos sõidukite nutikusega ummikute tekkimise tõenäosust vähendama.
Siin olemegi olukorras, milles näeme ainult autot, ilma inimese ja tema käitumiseta. Mõneti on see õigustatud, sest sellisele masinale pole juhti vaja. Pelgalt tehnoloogia võimekuse kirjeldusega piirdudes sünnib ühekülgselt optimistlik kuvand. Sellele asjaolule viitab California ülikooli Santa Cruzi keskkonnauuringute keskuse teadlaste analüüs.
Kõrgete parkimistasudega on suudetud vähendada kesklinnade liikluskoormust ja suunata külalised kasutama ühistransporti. Seik kinnitab, et hind mõjutab inimeste valikuid. Linnasüdames asjaajamise perioodiks jätavad nad sõidukid äärelinna odavamatesse parklatesse ja kasutavad ühistransporti. Isejuhtiva sõiduki puhul see loogika murdub ja omaniku ratsionaalsus muutub. Teadlased ennustavad, et lõviosa eelistaks kalli parklakoha asemel stsenaariumi, milles saadetakse sõiduk asjaajamiste ajavahemikuks sihitult mööda teid sõitma.
Seejuures pole kõik autod tühjad, sest osades on reisilised. Neist omakorda osad on väga vihased. Põhjusest saab aimu San Francisco külastajate andmete näitel läbiviidud paari tuhande robotautoga simulatsioonist, milles langes kesklinnas autode voo sõidukiirus umbes kolmele kilomeetrile tunnis. See vastab aeglasele kõnnile. Olukorra vältimiseks katsetatakse juba mõne suurlinna kesklinnas sõidu kõrgema maksustamisega. Ent juba seegi ajab juba inimesi vihale.
Vihaste ja solvunud inimeste käitumist on ilmvõimatu ennustada. Siit siis põhjus, miks ei näe me uue tehnoloogia tegelikku mõju. Me lihtsalt ei tea, mida ise teeme.
