Inimtühjas Nevada kõrbes sünnib kord aastas kõige kummalisem võlumaailm, kus puuduvad piirangud fantaasiale ja eneseväljendusele – inimesed võivad kostümeeruda ämblikujalgadel šampinjonideks või neoonsinisteks dinosaurusteks, kanda peas vett täis akvaariumi, kosmonaudikiivrit või helkivat diskokera. Insenerikunsti ja kujutlusvõime kollaaž loob käsikäes kõige maagilisemaid skulptuure, kortermaja kõrgused kaheksajalad pritsivad tuld taeva poole ning üle-elu-suurused ükssarvikud õõtsuvad transformeritega koos tuules. Ühtäkki aga võib kõrbekuumus muutuda hetkega kõikjaletungivaks liivatormiks - kuid ei hullu, näo ette läheb helkhõbedane gaasimask ja elu läheb edasi. See on Burning Man - vabas vormis kunsti- ja muusikafestival, mis kulmineerub suure mitmekümnemeetrise puust Mehe põletamisega, millest tuletatud ka sündmuse nimi.
Paljud eestlased on on sellest sündmusest kuulnud, mõned ka kohal käinud. Igal juhul on sellega seotud ka palju eelarvamusi – mingi kõrbes toimuv veidrike pidu, kus ollakse palju alasti, ehitatakse kummalisi skulptuure, käitutakse imelikult ja tarbitakse kindlasti ohjeldamatutes kogustes psühhedeelikume. Samas paljude jaoks on see suur helesinine unistus, tippsündmus, milleks valmistutakse kogu ülejäänud aasta, ehitades kunstiinstallatsioone, kostüüme või harjutades esitluskunste. Burnerite jaoks on Burning Man mitte festival, vaid kogukond - liikumine, mis pooldab mängulisust, radikaalselt eneseväljendust, koostööd ning keskkonnateadlikkust. Kas teadsite, et Burning Man'il ei kehti raha? Et seal ei müüda tõepoolest mitte midagi ning samal ajal on kõik tasuta? Et enesel tuleb sinna kaasa võtta nii toit kui joogivesi ning pärast tuleb ära viia ka kogu enda tekitatud prügi, suitsukonideni välja?
Stuudios on külas muusik Ivo Naries, kes on Burning Man'il käinud korduvalt, astub seal üles DJ-na ning osaleb aktiivselt ka ühe sealse kunstiinstallatsiooni loomises.
