Kõik terved asjad lähevad kunagi katki. Murphy seaduste varamust leiab kindlasti märkuse, kuidas on seotud asja olulisus selle rikki minemise tõenäosusega. Inimesele selline areng arusaadavalt ei meeldi. Tihti kohtab olukordi, milles peetakse katkist asja endiselt korralikuks või vaadatakse siis mujale, vältimaks kohtumist ebamugava tegelikkusega.
Kiirelt väärtuslike asjade üle inventari tehes jääb tihti see kõige erakordsem tähelepanuta. Seda võib pidada põhjuseks, miks põrgatakse just sellel teemal vastu vaidluste müüri, milles väidavad ühed, et kõik on korras, kui teised osutavad samas defektide ohule. Jutt käib ajust. Kõrge keerukusega süsteemist, mille korrastatuse seisund sõltub väga palju selle kasutamise viisidest. Tagajärjed kõnelevad iseenda eest.
Vaimse tervise häirete valik on lai ja igas riigis leidub arvukalt mitmesuguste probleemidega inimesi. Psüühikahäired on üks peamisi tervena elatud aastate vähenemiste põhjustest. Tervena elatud aastatega korrigeeritud eluiga lühendavate haiguste esikümnest moodustavad poole erinevad psüühikahäired. Neist osa kujunevad elu käigus. Nende teket ja kulgu mõjutavad inimeste valikud. Osa valikutest on individuaalsed. Teine osa kuulub sotsiaalsete protsesside sekka, milles on igal indiviidil oma roll, aga eraldi ei saa massides peituvast sündinut kontrollida ega suunata.
Eesti statistika osutab psüühika- ja käitumishäirete jätkuvale kasvule. Vaevalt, et see kellelegi meeldib, aga mida ikka teha saab. Mõnda sammu võiks siiski proovida. Ühtlasi õppides, kui raskeks võib näiliselt lihtsate valikute tegemine osutuda. Seda isegi rahvusvahelise tervise organsatsiooni WHO värske toetuse kiuste.
Maailma juhtiv tervisevaldkonna autoriteet peab üleval ühtset haiguste registrit, mida tuntakse pikema nime asemel lühendina ICD. Haiguste register võimaldab ülemaailmset koostööd terviseprobleemide diagnoosimises, ravis ja ennetuses, sest koondab iga teadaoleva haiguse sümptomid, kaebused, leiud, olukorrad ja muu olulise info ühte kohta ning omistab neile unikaalsed koodid.
Nii on võimalik luua erinevate kultuuride rikkuses konsensus võimaliku haiguse olemuse küsimuses, koostada võrdlevat statistikat haiguste levikust, korraldada ravikindlustust ja luua kaasaegseid terviseinfo süsteeme.
Kõige värskem standard on möödunud aasta juunis vastuvõetud haiguste klassifikaatorite üheteistkümnes väljaanne. Eelmine, kümnes klassifikaatorite mudel kehtis viimased paarkümmend aastat. Uuendusprotsess on pikk, sest haiguste ühtsetele definitsioonidele rajanevad riikide sisesed ja riikide vahelised tervishoiupoliitikad. Uuendamine haarab vaidlusi ühe või teise haiguse määratluse, uudsete diagnostikameetodite kirjeldatud tunnuste kaasamise, aegunud meetmete väljaarvamise ja muu taolise üle. Muu hulgas sellegi üle, mis on üleüldse haigus.
Kuidas suhtuda nähtusesse, milles ilmneb inimese käitumises uudne püsivalt korduv käitumismuster, mis kahjustab tema kehalist, vaimset ja sotsiaalset heaolu, sest selle tõttu ta ei söö, ei maga, ei käi tööl ega koolis? Kui näite sisuks oleks narkootikumi kasutamine, millest indiviid lahti ei saa, sest ta kasutab mõnuainet sekkumiste kiuste pikema aja jooksul märgatava regulaarsusega, tuldaks tõenäoliselt tänavatele protesteerima, kui WHO ei peaks narkootiliste ainete sõltuvust haiguseks, jättes selle igaühe individuaalseks valikuks.
Tervist hoidvate ühiskondlike teenuste korraldamiseks on psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired paigutatud haiguste klassifikaatori alajaotusesse F10-F19.
Hiljuti lisandus vaimse tervise häirete nimistusse arvutimängu sõltuvus. Äsja toodud näide magamatusest, söömatusest, töö ja kooli unarusse jätmisest on paljudele ammu tuttav arvutimängudega kaasnev käitumismuster. Sarnaselt mitmetele varasematele näidetele toimus ka selle sotsiaalse algusega fenomeni haiguseks määramise ümber aastate pikkune vaidlus. Nüüd on mängimishäire olemasolus kokkulepitud ja see kuulub tehnoloogia tekkeliste potentsiaalselt kahjulike käitumiste hulka. Ametlikult hakkab kehtima uuendus 2022. aastal.
See ei tähenda loomulikult, et enne seda võib mängimisega hulluks minna. Otse vastupidi, end loomast targemaks pidav inimene peaks vihjest arusaama ja püüdma ohtlikku käitumist muuta. Mäng ei ole haigus. Mängudes leidub palju head ja kasulikku. Väljakutseks on heaga piirdumine.
