Suurt riisitera meenutavast looma naha alla paigutatavast kiibist tõuseb kasu muudelgi puhkudel, näiteks loomaarsti juures tegevusvoo automatiseerimine jmt. Taolisest kiibist võiks kasu olla ka inimeste puhul. Erinevalt loomadest tärkab aga inimestes märgistamise vastu raskesti sõnastatav pahameel, mille üheks väljenduseks on soovimatus sarnaneda farmerite poolt märgistatavate karjaloomadega.
Räägitakse ka privaatsuse riivamisest, võimalikust jälitamisest ja turvalisusega seotud riskidest. Samas apelleeritakse inimese mugavusihale ja räägitakse, kui palju lihtsam on ajada asju sinuga arvestada oskavate seadmete keskel. Näiteks lähed kohviautomaadi juurde ja see teab, mis jooki soovid. Samuti pääsed mugavalt kasutama teenuseid, ilma nähtava isiku tuvastamise toiminguteta, sest kõik leiab aset sinu kiipi eemalt lugedes. Edasi mõeldes saab tööandja jälgida, millal tööle tuled, millal lahkud, kui kaua WC-s aega viidad, kellega suhtled jne.
Kirjeldatud plussid ja miinused pole absoluutsed ega objektiivsed, mille tõttu on nende kaalumise tulemus inimeseti erinev. Järelikult võib olla kindel, et mõned inimesed lasevad end kiibistada. Nagu näiteks Rootsis tegutseva digitaalse ajastu innovatsiooni edendava iduettevõtte Epicentre töötajad. Ettevõttel on kavas installeerida isikut tuvastav mikrokiip iga töötaja sõrme sisse, et viimased saaksid siis end puudutusega isikustada igasugustes olukordades.
Ettevõtte omanike arvates aitab taoline märgistus töötajate elu lihtsustada nii tööl kui ka mujal kaasaegse elu olukordades. Näiteks avab kiip turvauksed, lubab kasutada koopiamasinat ja võimaldab kohalikus kohvikus toidu eest tasuda. Epicentre juht laiendab võimalike teenuste nimistut kiibistatud isiku jaoks lihtsustatud lennukile pääsemise, võtmevabalt auto käivitamise ja kasvõi spordiklubi külastamise näol.
Esialgu on kiibistamine vabatahtlik, kuigi firma loodab sel moel kaugloetavaks muuta vähemalt 150 töötajat. Teenuste arenguks on vaja piisavalt suurt kriitilist massi kasutajaid. Raha enda märgistamise eest ei küsita ega maksta.
Rootsi võib olla kiibistamise aktsepteerimise jaoks hea koht, kuna riik on pikemat aega kaalunud otsust muuta maa sularahavabaks. Sel teel hoitakse kokku sularaha käitlemisega seotud iga-aastased miljarditesse ulatuvad kulud, vähendatakse pangarööve ja majanduskuritegevust muutes rahade liikumise läbipaistvaks, vähendatakse käest-kätte liikuval rahal mikroorganismide põhjustatud nakkushaiguste levikut ja loomulikult lihtsustatakse ning kiirendatakse kaupluste kassajärjekorras viibijate elu.
Rootsis on kirikutes kiriklaste pingiridade vahel almuste kogumiseks kepi otsas sametist kotikese asemele ilmunud kaarditerminalid. Krediitkaardi võib ära varastada, sõrme sees oleva kiipi on aga raskem kätte saada. Nii võib tulevikus kohata olukorda, milles kogutakse almust antenni meenutava vardaga, mida lahke hing siis näpuotsaga puudutades rahaga rikastab.
Mõned Epicentre töötajad on proovinud kiipi paar aastat ja imestavad oma positiivse kogemuse põhjal, miks pole see levinud varem ja laiemalt. Ilmselt hoiab teisi tagasi hirm teadmatuse ees. Keegi ei tea, millised on kuritegeliku või lihtsalt kasuahne maailma kasutusstsenaariumid. Väikene hulk kasutajaid pole kurjategijate äratamiseks piisav motivaator
Kuid tänu kiibile saavad isikute liikumist jälgida igasugused osapooled. Kiibistatud isik ei saa teada, mida tehakse temalt kogutud andmetega. Ega ka seda kas "teda on kopeeritud" jne. Oleme tasapisi, kuid järelejätmatult vahetanud privaatsust mugavuse vastu. Kellele kiibistamine ideena ei meeldi, peaks esitama küsimuse mitte kas, vaid millal.
