Inimeste vaheline vestlus on suhtlusviisides kõige olulisem. See on midagi enamat, kui sõnade vahetamine. Juhul kui piisaks sõnadest ja neis leiduvast infost, omaksime ilmselt teistsugust suhtlemistehnikat. Lisaks sõnadele vahetatakse vestluses emotsioone, aimdusi, tähelepanu, teineteise aega jne.
Ilmselt on paljudele tuttav olukord, milles palub vanem lapsele kombeid õpetada püüdes öelda tal sõltuvalt olukorrast kohapeal viibivale kolmandale osapoolele tere või aitäh. Laps kordab seda siis seda mõningase robotliku äraolemisega. Kõik oleks nagu tore, vähemalt formaalses mõttes. Sõna ju tekkis ja võeti ka vastu. Ometi jääb millestki puudu.
Hiljuti korraldati kolme rühma jagatud mõnesaja üliõpilasega eksperiment, milles oli ühe rühma vestluskaaslaseks robot ja teisel inimene. Kolmandale rühmale ei öeldud vestluskaaslase kohta midagi. Masinalgoritmiga suhtlemisest anti mainitud kolmale rühmale teada alles pärast vestluse etappi. Seejärel paluti eksperimendis osalejatel hinnata asetleidnud kontakti meeldivust.
Roboti ja inimesega suhelnute hinnangud olid enam-vähem võrdselt positiivsed. Need, kes said alles pärast sõnalist lävimist teada, et olid suhelnud masinaga, hindasid kogemust negatiivseks. Üheks põhjuseks ongi suhtluses sõnadest millegi enama ootus. Antud juhtumis teadsid kaks rühma midagi vestluspartnerii kohta ja konstrueerisid sõnade juurde vastava täiendava konteksti. Kolmandal rühmal taoline täiendav sisu puudus. Tegelikkuse masinlikust tühjusest teada saades hindasid nad kogemust tontlikuks.
Eelmisel nädalal korraldas Google'i juht Sundar Pichai tehnoloogiaarendajate konverentsil elava publiku ees sarnase eksperimendi. Kohalviibijatele esitati juuksuri juures aja kokkuleppimise ja restoranis koha reserveerimise dialoogide helitallendeid. Ühes kaalub klient teenindaja pakutavate erinevate aegade vahel, mõtlikult pause pidades, aeg-ajalt ohates ja alternatiive kaaludes. Klienditeenindaja püüab abivalmilt ja siiralt suheldes leida parima lahenduse. Umbes sama kordub restoraniepisoodis. Kuuldu on vägagi inimlik ega ärata üheski osapooles kahtlusi suhtlemisest mitte-inimesega.
Ometi oli mõlemas näites üheks vestluskaaslaseks Google'i loodud robotassistent Duplex. Veel enne kui robotit reeta, vahet ju siis pole, kas sa oled inimene kliendi või teenusepakkuja esindaja poolel.
Inimesena soovib vist iga üks ette teada, kellega ta vestleb. Juhul kui vestlus sujub ja ükski signaal ei ärata kahtluseid millegi muu võimalikkusest, siis räägib inimestele teadaolevalt inimese moodi vaid teine inimene.
Tänu pea eksimatult inimese moodi kõnelevale ja vestlust ülalhoidva roboti demonstratsioonile on edaspidi põhjust muretsemiseks. Nii vaimu kui ka õigussüsteemi asub urgitsema küsimus vestluskaaslase olemusest. Näiteks võib ülemus pahandada alluvaga tegemata töö pärast, kui viimane kaitseb end väitega, et pidas telefonis käsu esitanud isikut konkurentide loodud robotiks. Analoogselt võib edaspidi tunduda sõbra hääl telefonis kuidagi kahtlaselt metalsena, suheldes samas robotiga inimese pähe jne.
Google'i demonstratsioonis kuulus robotile klienti esindanud osapoole hääl. Roboti nimi Duplex viitab telefoniomaniku duublile, argisemate suhtlemiskoormat jagavale tehislikule asjaajajale. Kõneleda oskava robotassistendiga püütakse lahendada inimesele üliolulise ja reflektoorselt omase infot vahetava tarbijaliidese funktsiooni. Seni oleme masinas peituvate võimetega ühendumiseks püüdnud harjutada end ekraanipõhise treenitud käe-silma koordinatsiooni nõudva metafoorse töölaua-keskkonnaga.
Nüüd, võimalikule kõnepõhise tarbijaliidese lahendusele väga lähedal olles avastatakse ehmatusega, et kõnepõhise masinaga suhtlemine muudab lisaks masina juhtimisele ka seda, kuidas hakkavad teineteisse suhtuma inimesed. Näiteks kui sul pole sõbra või vanema sünnipäeva jaoks aega, kas saadad edaspidi SMS-i asemel suhet poputama robotist assistendi? Teisalt paistab, et uudne aeg kasvatab üksildust. Robotist surrogaadist kujuneb inimestele peamine suhtluspartner, seeläbi üksilduse auku üha sügavamaks kaevates. Põnevaid ja võimalik, et ka jahmatavaid väljakutseid tuleb kindlasti juurde.
Vähemalt ühe ebamugavuse allika püüab Sundar Pichai siiski ära hoida. Tegemist on alguses toodud olukorraga, milles kogeb inimene külmavärinaid, saades alles hiljem teada, et rääkis pikalt ja osavõtlikult inimese asemel masinaga. Google'i juht pakub lahenduseks reegli, et iga robot peab ütlema, et ta on robot. Loodetavasti hakkas kõigil kergem.
