Kas Trump ja EKRE on midagi täiesti uut või hoopis seniste poliitiliste arengute loomulik jätk? Kas Eesti on vabanemas neoliberaalsest taagast või on kogu see jutt Eesti neoliberaalsusest enesekolonisatsioonist õlgmehike, mida humanitaaridel on paremate ideede puudumisel mugav peksta? Mis võiks olla üldse humanitaaride roll praeguses poliitilises kliimas? Kas Eesti avalikkus peaks leppima sellega, et meil on Riigikogus vähemalt üks veendunud neonats? Millised siirdeid on praegune konsensusejärgne poliitimaastik andnud USA ja Eesti kultuuriinimeste loomingusse? Milline võiks olla uus Trumpi- ja EKRE-järgne ühiskondlik konsensus?