Suve hakul, kui kooliskäijad mõtlesid rohkem saabuvale vaheajale, asuti arutama Prantsusmaal koolides mobiiltelefonide keelustamise teemat. Ühele osale avalikkusest polnud see uudis. President Emmanuel Macron käsitles antud probleemi Prantsusmaa tulevikku käsitlevatel valimisdebattidel.
Nutitelefonidest on kujunenud modernse ühiskonna liikmetele midagi kehaosa-laadset, millest loobumine paistab olema sama traumeeriv, kui käest ilma jäämine. Telefonist, õigemini selle andmete tekitamise, hoidmise ja vahetamise funktsioonidest on tekkinud inimesele funktsionaalne liides, muutes nad märkamatult küborgideks. Nutitelefon toestab ja asendab mälu, võimaldab näha ja kuulda kaugete maade taha.
Vahest ehk kõige harvem märgatava efektina muudab taskuseade mitmed inimesele olulised olekud ja nende saavutamise odavaks ning hõlpsamini saavutatavaks. Näiteks sotsiaalsete kontaktide loomise ja hoidmise ning kujunenud süsteemis iseenda peegeldamise koos pelgalt piltide ja jutu hinnaga selles oma koha arendamise. Enese suhestamine maailmaga on inimese arengus pidev, kuid ilmselt langeb koolieaga kokku selle tormilise arengu periood. Areng ise ei tähenda tingimata muutust paremuse poole, kuigi üheskoos terviku ratsionaalsuse kasvuga peaks muutuma individuaalsed vead väheoluliseks müraks.
Tõenäoliselt sobis taoline ootus aeglasema, piiratuma ja kustuva mäluga ajastuga. Tänases ajas märgatakse varasemast erinevaid ja varasema kogemuse puudusel kontrolli alt väljuvaid probleeme. Ühele taolisele osutas hiljutises raamatus ajakirjanik ja fotograaf Will Storr. Sisust saab aimu pealkirja põhjal, mis kõlab tõlkes umbes nii: "Selfie: kuidas meist said sedavõrd enesekesksed (inimesed) ja mida see meiega teeb".
Fotograafi ei tee murelikuks, et enesepildistamine röövib temalt leiva. Tähelepaneliku silmaga inimest sundis muret jagama tajutud risk lääneliku elukorralduse edu aluseks oleva konkureeriva individualismi üleekspluateerimine ja selle viljana nartsissismi kasvamine uueks normiks.
Häda ei kasva tingimata edevusest endast, vaid konfliktist tegelikkusega. Kui igaüks püüab jätta endast mingit muljet, toob ta ohvriks asjade tegeliku seisu ehk tõe. Taolise hoiaku kujunemisel avalikuks normiks muutub elamine keerulisemaks ja kallimaks. Tõenäoliselt sunnib see kasvatama luiskamise metsa veelgi rohkem. Olgu näiteks kasvavad lubadused seoses toodete turule toomisega. Tihe konkurents sunnib kiirustama. Üha enam jõuab tarbijateni suurte lubadustega kaunistatud, kuid kasutamise käigus ebameeldivate üllatustega tooteid ja teenuseid.
Kardetavalt trumpab seda häda kasvav kunstliku renomee kasvatamise vajadus, mis on samal ajal omaniku tegelikkusega suurenevas konfliktis. See omakorda mõjub psüühikale, enamasti lõpeb on sellel halvad tagajärged. Valides populatsiooni seast suurema riski kandjaid, jõutakse enamasti kooliealiste juurde.
Pole siis ime, miks nägid täiskasvanud, enamasti lapsevanematest valijad Macroni ettepanekus lihtsat lahendust tõsisele probleemile. Võimalik, et selleski võib märgata kasvava pinnapealsuse kultuuri vilju, milles ületavad seni kodudele langenud probleemid raskusastmelt senist võimekust ja lahendused delegeeritakse poliitilisele ei-kellegi-maale. Seda siis teostama asudes saab hakata kritiseerima, püüdes end ühtlasi tegijatest kõrgemale upitada.
Elame-näeme! Tõenäoliselt näeme erinevaid nutitelefoni piiramise ühiskondlikke püüdluseid meilgi. Küsimus pole eesmärkide õigustamises, vaid uudsete tehnoloogiate ja inimese senise olemise põimumisest sündiva keerukuse üllatavalt lihtsates juhtimispürgimustes. Seetõttu jääb uuelt kooliaastalt soovida, et tänastes õppijates kasvatatakse tuleviku jaoks sobivat leidlikkust.
