13-aastane Hollandi poiss Tommy-Boy Kulkens sõitis jalgrattaga tuttaval metsalõigu teel trennipaika ning keskendus samal ajal nutitelefonis õe sünnipäevaks esitusloendi koostamisele. Kõik toimus 2015. aasta 22 augustil. Juhtunu täpne aeg on teada, kuna telefonile keskendunud poiss ei märganud ristmikul lähenevat sõidukit ja sai õe sünnipäeval surma.
Tommy-Boy isa Michael käib sellest ajast peale Hollandi koolides rääkimas, mis sellel saatuslikul päeval juhtus. Taustaks laseb ta Tommy-Boy esitlusloendi lemmikuid ja näitab pilte lapsest, keda enam pole. Isa ahastusele on raske kaasa elada. Seda enam peaks kaasa aitama juhtunu õpetliku sõnumi levitamisele. Jalgrattaga sõites ei tohiks tegeleda telefoniga. Michael Kulkens asutas fondi, mille kaudu kogutud rahaga püüab ta korraldada ohutu liiklemise kampaaniaid, et poja surm poleks asjatu.
Analoogsel põhjusel kurbusest murtud vanemaid, sõpru ja sugulasi leidub maailmas üha rohkem. Enamusele tõi õnnetuse kaela telefoni kasutamine autoroolis. Hollandis elab 17 miljonit inimest, kellel on 23 miljonit jalgratast. Seal sõidetakse jalgratastega ja puhtalt statistilise paratamatusega kasutavad kümned tuhanded ratturid iga päev oma sõidu ajal telefone. Sama statistilise paratamatusega juhtub nendega pidevalt õnnetusi.
Mõned neist lõppevad surmaga nagu antud Tommy-Boy juhtumis. Hollandi teedeohutuse eest vastutava ametkonna statistika põhjal on noortega juhtuvates rattaõnnetuses igas viiendas intsidendis süüdi telefoni kasutamine. Eelmisel aastal sai Hollandi teedel surma 613 inimest. Igas neljandas surmajuhtumis hinnatakse põhjuseks tähelepanu suundumist liikluse jälgimisest millelegi muule. Suure tõenäosusega moodustab selle "muu" mobiilne infoseade.
Sellel nädalal kuulutas Hollandi transpordiminister Cora van Nieuwenhuizen välja jalgrattaga sõidu ajal telefonide kasutamist keelustava seadusalgatuse. Tegemist on sõiduki- ja veoautojuhtidele kehtiva regulatsiooni laienemisega jalgratturitele. Uus seadus lubab kasutada käed-vaba süsteemiga telefone. Sõidu ajal telefoni käes hoidmine või sellega tegelemine võib lõppeda paarisaja euro trahviga või siis avarii ja surmaga.
Plaanide järgi jõustuks uus seadus järgmise aasta juulist. Algatuse väljakuulutamisega alustatakse avalikkusega konsultatsioone võimalike täpsustuste ja paranduste osas. Michael Kulkens oli kurvalt rõõmus oodatava muutuse üle, milles oli tema ohverdusel oma osa.
Telefone ei saa ära keelata. Nendega peab õppima koos elama, pidades silmas inimese heaolu. Mõnede puhul näib juhtuvat vastupidi ja elu allub telefonile. Paistab, et häid lahendusi pole veel leitud. Seni katsetatakse mitmes riigis tänavasillutisse paigutatud valgusfooride ja rajamärgistega, mis aitavad kallutatud peaga telefoni keskendujate perifeerse nägemisvälja kaudu nende teadvusesse pressida tee piirjooni ja ristmike läheduse ohusõnumeid. Mõnes kohas katsetatakse kõrgemate objektide katmist pehme materjaliga jne.
Jalgratturite puhul on olukord keerulisem. Keha asukoht tee suhtes on kõrgem, kiirused on suuremad, keha ümbritsev kaitse kukkumisel või kokkupõrkel olematu. Õnnetuse tagajärjed on võrreldes jalakäijate muhkude või autode plekimõlkimistega tõsisemad.
Hollandis alustati autotranspordi asemel jalgrattakultuuri edendamist eelmise sajandi seitsmekümnendatel. Rattateede arendamisel püüti tagada sõitjate ohutus. See õnnestus suurepäraselt. Mõneti ootamatu indikatsioonina ohutusest ei kanna enamus fietser'eid, ehk jalgrattakiivreid. Ratastega sõidavad pisikesed lapsed ja haprad vanavanemad, mõnel rattal on sõitjaid rohkemgi.
Kõige sellega ollakse harjutud, sest seni kulges kõik talutavalt väikese ohu tingimustes, seda kuni nutitelefoni saabumiseni. Sellega kaasneva riski vastu ei aita ka kiiver. Tõenäoliselt ei piisa seadustestki. Paistab, et inimlikust ohutajust jääb samuti väheseks. Järsku prooviks mõistust?