Sotsiaalmeedia on inimesi juba ammu harjutanud, et mulje asendab reaalsust. Tehisaruajastul on kurja tööandja ja ühiskondlike hoiakute tulemusel kujunemas ka tööst etendus, nendib Raadio 2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Inimese väärtuse mõõtmine tema ameti alusel on hiline nähtus. Küttide ja korilaste päevil tugineti ühisele ellujäämisele ja sel ajal kujunesid paljud koostööd soodustavad käitumuslikud programmid. Individuaalset tööd väärtustav nn sotsiaalne tarkvarauuendus leidis aset umbes 10 000 aastat tagasi, kui inimesed jäid paikseks ja hakkasid tegelema põlluharimisega. Hakkas selguma, et mõni inimene võib oma tööga ära toita kümme ja enam kaaslast.
Üksikisiku meisterlikkust hakati väärtustama üsna visalt, kuni linnadesse kogunes rohkem inimesi ja nende vajadused kasvasid. Protsess sai tõelise hoo sisse umbes viimase 500 aasta jooksul. Kõik see kannustas inimesi üha enam spetsialiseeruma.
Paralleelselt arenes tööde hierarhia. Lihtsa füüsilise töö tegijad asusid redeli alumistel pulkadel. Tasahilju siirdusid kõige kõrgemale need, kes ei pidanudki tööd tegema ja kelle eest tegid tööd teised inimesed. Selliste kodanikega võis kõige sagedamini kohtuda Antiik-Kreekas ja Roomas. Ebavõrdsusest tingitud pinged vallandusid 16. sajandi paiku protestantliku reformiliikumisena. Hakati rääkima, et töö oli kutsumus, mitte needus. Töises edus nähti jumala soosingut ja tööle pühendumisest kujunes moraalne kohustus. Kes ei töötanud, polnud lihtsalt vaene, vaid väärtusetu nii jumala kui ka ühiskonna silmis.
Kapitalistlikus korras, mis põhines tootmisvahendite omandil, lisandus varade hulka ka inimkapital. Inimese väärtusesse lisandus tõhususe mõõdik, mida kajastas töise tublidusega ettevõtte hierarhias kõrgemale tõusev indiviid. Sestap lisandus töisele pingutusele moraalne kaal.
Teisalt ei usutud alati neid, kes kurtsid oma raske töö üle. Levis vaevaga liialdamine. Mõni püüdis sel teel saada rohkem palka või lisas vaeva kaalu läbirääkimiste vaekausile, kuni pingutusest sai pelga majandusliku meetme kõrval ka sümboolne meede. Hõivatus, ülekoormatus ja kerge kurnatus andsid märku kuulumisest produktiivsesse klassi.
Lõpuks muutus seegi ja taolistest kaebustest sai normiks. Kõik olid hõivatud. Kõik olid väsinud. Raskustest sai vähem eristav tähelepanu ankur ja rohkem ühine keel. Raske töönädala üle kurtmist peeti täiesti normaalseks.
Pideva pingutuse rõhutamise varjus toimus vaikne muutus, mida võib pidada keegi lausa pettuseks. Ilmsetest tunnustest hoolimata võidakse taolise hinnanguga olukorda valesti mõista. See ei pruugi olla pettus, vaid kohanemine uue töökorraldusega. Uue nähtuse sisu on olla vait, kui sinu väidetavalt raskest ja kurnavast tööst teeb osa ära tehisintellekt. Kui osa tööst antakse märkamatult tehisintellektile, kardetakse selle ülestunnistamisega oma väärtust langetada. Küsimus pole enam selles, kui palju inimene töötab, vaid kui palju tööd ta ise teeb.
Huvitavaid näiteid pakuvad muu hulgas ametid, mille esindajaid on koolitatud olema reeglikuulekad ja vahest isegi ausad. Üks selline on advokaadiamet. Ometi on lühikese aja vältel kohtud sanktsioneerinud ja trahvinud advokaate selle eest, et nad esitasid kohtule TI koostatud materjale. Maailmas on avalikest teabeallikatest leitud üle 1200 taolise juhtumi, neist umbes 800 leidis aset USA-s. Hoolimata ebamugavusi tekitavatest skandaalidest tehakse seda üha sagedamini.
Õigusteadus on normatiivsele distsipliinile üles ehitatud elukutse, kuid juristid on ikkagi inimesed ja inimesed kohanevad. Tosina aasta eest seisis maailmakulus Harvardi õigusteaduskond silmitsi ulatusliku skandaaliga, kui pea kogu kursus tulevasi juriste olid teinud koduse eksamitöö sobimatult. Lõpptulemusena jäi juristihakatistest 70 protsenti kursust kordama.
Eelmisel aastal teatas rahvusvaheline juristide eksamineerimise organisatsioon LSAC, et lõpetab pettuste tõttu kaugeksamid ja edaspidi võetakse eksameid vastu kohapeal. Sarnaselt taaselustas eelmisel aastal Oxfordi ülikoolis vähemalt üks teaduskond käsitsi kirjutatud eksamid, et võidelda TI loodud nn skeemidega. Mitmed rahvusvahelised raamatukirjastused tunnistavad, et nad ei suuda enam eristada, kas raamatu on kirjutanud inimene.
Kõik need näited koos TI ettevõtete pöörase kiirusega kasvavate investeeringutega osutavad TI-le delegeeritava tööhulga kasvule. Ometi jätavad mitmed hiljutised küsitlused mulje, et maailma ettevõtetes pole TI kasutus levinud. Kusagil peab peituma taolist lahkheli põhjustav seletus.
Võimalik, et ühiskondlikus suhtluses võrsub uudne vaikiv reegel: juhul kui see aitab, siis kasuta tehisintellekti, aga ära seda välja ütle. Säilita pingutuse näilisus. Säilita raskuste narratiiv. Nii on kõigile parem.
Sotsiaalmeedia on meid juba harjutanud, et mulje asendab reaalsust. Nüüd on ka tööst kujunemas etendus. Kui tööandjad saavad haisu ninna, võivad nad reageerida kontrolli tugevdamisega. Suureneb järelevalve ja tehakse täiendavaid eksameid. Inimese väärtust on seetõttu üha kallim mõõta. Võib isegi tekkida uut tüüpi ebavõrdsus, mis eristab neid, kes saavad oma tööd edasi suunata, ja need, kes peavad seda ise tegema.
Siit ka küsimus, kas oleme tunnistamas ebaausust või midagi muud. Kui jurist kasutab arutluskäigu koostamiseks TI-d ja loeb selle hoolikalt üle, siis millega on tegemist? Kui tudeng kasutab essee koostamiseks TI-d, kas ta õpib sellega või mitte? Vahest peame mõneks ajaks keskenduma ainult lõpptulemusele, kuni harjume, et inimene on teistmoodi väärtuslik.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.