Neljapäeval, 8. aprillil suri 64-aastasena Malcolm McLaren.
Malcolm McLaren oli mees, kes tänu oma erakordsele fantaasiale, organiseerimisvõimele ning lõbusale jultumusele organiseeris Euroopa (eelkõige muidugi sünnimaa, Suurbritannia) noortele mitu korraliku kultuurišokki – esmalt pungi, teiseks hip-hopi maaletoomise näol.
McLaren, kes koos toonase abikaasa, moedisaineri Vivienne Westwoodiga pidas 70ndate lõpus isegi Londoni kohta üsna radikaalset moekauplust, pani poesellidest ja lahedamatest klientidest kokku punkansambli Sex Pistols, korraldas nende abil rohkelt skandaale ning inspireeris nende abil palju uusi ja veel julgemaid bände.
Hiljem klopsis mees kokku tribal-rütmide ja spageti-vesterni
kitarridega grupi Bow Wow Wow, mille New Yorgi soojendusesinejat läks ta otsima
linna getodesse, kus tänavatel möllasid muule maailmale üsna tundmatud
hip-hop-pioneerid. Ja tõi nad hiljem siiapoole Atlandit.
Oma esimesel sooloalbumil “Duck Rock” kombineeris McLaren pärast pikemat reisimist moodsaid biite Aafrika ja Kariibi rahvalauludega, tuues meie kuulderaadiusse ka nn. maailmamuusika.
Edasi katsetas mees päris edukalt ooperi ja laisa tantsubiidi ristamist ning vähem edukalt poeesia ja laisa tantsubiidi ristamist.
Teadaolevalt leidis härra viimane visit Eesti lähistele aset festivalil Positivus, Lätis, Salacgrivas aastal 2007, kus tema show kujutas endast powerpoint-presentatsiooni sellest, kuidas tema on leiutanud enam-vähem kõik maailma paremad asjad.
Peaaegu nii ongi, rõhuga sõnal peaaegu.
Aga näeme hiljem, Malcolm