Huvitav, et traditsiooniline televisioon seda esimesena ei avastanud. Nüüd on juba hilja. Seda veidrat nähtust kohtab YouTube'is. Miljonid inimesed veedavad vaba aega ekraani ees, millel keegi teeb rutiinset majapidamistööd. Tähelepanu ei köida action ega glamuur, ega ka populaarsed küpsetamised vaid midagi tõeliselt veidramat. Nagu näiteks vaiba pesemine, muru niitmine või survepesuriga sissesõiduteelt aeglaselt ja metoodiliselt pori eemaldamine.
Võõra inimese rutiinse töö vaatamisest on saanud menukas meelelahutus. Veesurvega pori tõrjumises on midagi vaguralt hüpnootilist.
Oluline on just tegevuse rutiinsus. Koduste remonditööde vaatamine on samuti populaarne. Mis on igati mõistetav kasulike nõuannete ja keeruka ülesande lahendamise ootuses. Ent keskenduda vaatama kuidas aeglaselt, metoodiliselt, ruut ruudu haaval muutub tänavasillutis puhtaks? Ei mingit süžeed. Ei mingit pinget. Pelgalt vesi, mustus ja muutus.
Miljonid vaatavad. Ja suunavad miljoneid dollareid, millega motiveeritakse selliseid videoid juurde tegema. Ärilisest poolest võib aru saada. Videokanal teeb äri vaatajate tähelepanuga. Aga miks peaks keegi veetma aega millegi nii igapäevase vaatamisega?
Osa vastusest võib peituda sügaval inimkonna ajaloos. Looduslik valik võis soosida neid, kes jälgisid tähelepanelikult, kuidas koguti toitu, valmistati tööriistu või hoiti korras lähiümbrust. Need olid korduvad, jälgitavad ja ellujäämiseks elutähtsad tegevused.
Pealegi on nähtavas progressis midagi sügavalt rahuldustpakkuvat. Isegi kui ise seda ei tee. Piisab vaatamisest. Kui määrdunud pinnalt taandub mustus, kogetakse vahetut, mõõdetavat ja pea täiuslikku edu. Modernses maailmas, kus paljud probleemid on abstraktsed ja neid on ridamisi lahendamata, igatseb hing lahenduste kogemist. Meeli tabab värske puhang ja hakkab kuidagi kergem kui lahendatav ülesanne ei nõua vaimset pingutust ja on koheselt mõistetav. Pealegi on teise inimese edu vaatamine jagatud edu. Paljudes video juurde lisatud kommentaarides tänatakse kogemuse eest.
Mis algas passiivse vaatamisena, on nüüdseks arenenud aktiivseks osalemiseks. Enam ei pea piirduma vaatamisega, sest nüüd saab ise ekraanil rutiinsest tööd teha. Eeskujuks on survepesuri mäng PowerWash. Stseen on juba tuttav veejoaga pori eemaldamine. Puhastamist ootavad erinevad keskkonnad. Viis aastat tagasi loodud mängule valmistataks jätkuosi. Peamiselt uusi pesemist vajavaid väljakutseid.
Mängu absurdsele edule viitab ka meediakünnise ületamine. Teemat on kajastanud BBC ning PowerWash Simulator pälvis isegi mitu nominatsiooni mainekatel BAFTA mänguauhindadel. Veelgi enam, mäng on jõudnud Guinnessi rekordite raamatusse tänu fännile, kes pesi virtuaalset mustust järjest üle 24 tunni. Nähtust on hakatud uurima ka akadeemiliselt. Oxfordi ülikooli teadlased jälgisid enam kui 8600 mängija meeleolu ja tulemused kõnelesid ise enda eest: 72% mängijatest tunnistas, et virtuaalse veejoaga vehkimine parandas nende enesetunnet.
Paistab, et inimesed lihtsalt ei vaata rutiinset igapäevatööd vaid nad lausa otsivad selle tegemise võimalusi, taasloovad seda üha uuesti ja kogevad siis mõõdetavat psühholoogilist kasu. Võimalik, et mängu formaat lisab passiivse vaatamise juurde kontrolli tunde. Mängija otsustab mida puhastada, kust alustada, kuidas edasi liikuda jne. Puuduvad ootamatud tagasilöögid ja lahendust nõudvad ülesanded. Ja keegi ei tulista. Lihtsalt tee oma asja ja sinu pingutus viib tulemuseni. Tulemuslik töö ilma probleemideta.
Aga milles siis probleem? Las nad olla!
Vahest häiribki kõige rohkem probleemide puudus. Nende mängude populaarsus reedab varjatud igatsust naasta lihtsa põhjuse ja tagajärje maailma. Võrreldes üle mõistuse segase ja üle võimete lahendamatu maailmaga, rehabiliteerib põgenemine väikest kannatlikkust premeerivasse maailma endas kätkeva originaalse inimese.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.