Pole möödas palju aega sellest, mil Ameerika Ühendriike, ehk nagu nad ise nimetavad, "Ameerika eksperimenti" imetleti siiralt ja varjatud kriitikata. Täna on neid palju mugavam kritiseerida. Nad on andnud selleks piisavalt põhjuseid. Kuid tihti tehakse seda ka enese lohutuseks, sest enam-vähem sarnased jooned korduvad kõikjal. Vaadakem siis nendele kui eksperimendile, mida ju korraldatakse, et oleks kust õppida.
Ameerika sotsiaalse eksperimendi üks tähelepanuväärsemaid aspekte oli see, et see sõltus vähem riiklikest institutsioonidest kui vabatahtlikest ühendustest. Kuningate, keisrite ja tsaaride ning sõjaväsimusega Euroopast paistis (klassikaline allikas: Alexis de Tocqueville "Democracy in America", 1835) kuidagi helgena kuidas erinevaid keeli ja kultuuripärandit kandvad miljonid võõrad suudavad rajada tõhusalt ja võrdlemisi üksmeelse eesmärgiga töötava ühiskonna. Iga rahva liikmetel on igasuguseid vajadusi, millega ei saada üksi hakkama. Ameeriklased organiseerusid, kogunesid gruppidesse, komiteedesse, rühmitustesse, moodustasid klubisid, heategevusorganisatsioone, spordiliigasid, vabatahtlikke tuletõrjeüksusi, naabruskonnakomiteesid, lapsevanemate organisatsioone, ametiühinguid ja hulganisti erineva jumalakäsitlusega kirikuid.
Mõnest varasemast filmist võib isegi kangastuda peaaegu koomiline komme, et igale probleemile leidub lahendus, kui kogunetakse mingisse ruumi, kus on kokkupandavad toolid, lahja kohv ja kellegi toodud pirukad. Kõige otsas veel päevakord. Mida vist harva järgiti. Kuna olulisem oli olla koos ja teineteisest üle rääkida. Enamasti sõbralikult.
Spontaansed kogunemised ja arutelud harjutasid üksteist piisavalt taluma ja usaldama, et koos midagi ette võtta. USA demokraatia ei avaldunud niivõrd valimistel kuivõrd seda harjutati igal teisipäeva õhtul kirikute ruumides, skautide kokkusaamistel, koolilaste vanemate nõukogudes ja bowlingusaalides.
Ent mingist ajast hakkasid need kohad vaikselt tühjenema. USA sotsioloog Robert Putnam tõdeb ajastu muutusi kirjeldavas raamatus "Bowling Alone" järkjärgulist lähedaste suhete hõrenemise algust kusagil alates seitsmekümnendatest. Putnam eristas perekonda ja tuttavaid ühendavate sidemete liitvat sotsiaalset kapitali ning ühiskonna erinevate liikmete vahelist sildavat sotsiaalset kapitali. Kui veel aastakümme varem võõrustati kodus külalisi keskmiselt 15 korda aastas, oli sajandi vahetuseks alles jäänud keskmiselt kaheksa taolist juhtumit. Lühenes ka sõpradega veedetud aeg ja sõnavaras kohtas "meie" asemel üha sagedamini "mina" vormi. Viimasest võib tajuda nii üksi olemise kui egoismi ja ka sildava sotsiaalse kapitali kidunemise signaale.
Trend jätkub. Ameeriklane Derek Thompson analüüsis kõige värskemaid sotsiaalse distantseerumise trendide andmeid artiklis, mille pealkiri tõdeb mornilt, et "Sind enam ei kutsuta õhtusöögile". Külaliste võõrustamine on kukkunud 71%. Alles on veel umbes kümnendik (12%) perekondi, kes kutsuvad külalisi vähemalt 12 korda aastas. Poole sajandi eest oli sellise sagedusega kodune lävimine normiks pea pooltes peredes (42%). Samal ajal kolmekordistus ameeriklaste arv, kelle juures ei käinud aasta jooksul ühtki külalist. Koduseinad näevad terve aasta jooksul vaid oma inimesi igas seitsmendas elamises.
Morni pealkirja taga on tõsiasi, et külaliste õhtusöögiga kostitamine on Putnami kirjeldatud 1990. aastate madalseisust kukkunud veelgi viiendiku võrra. Sõprade võõrustamine pole kodust kolinud näiteks restorani, vaid näib täielikult hääbuvat. Mida kinnitab restoranitööstuses märgatavalt kasvanud üksi söövate inimeste arv.
Paarikümne viimase aastaga pikenes ameeriklase kodus veedetud aeg kahe tunni võrra. Mida osaliselt seletab 35% vähemalt osa nädalas kodust kaugtöö tegijate osakaal. Siit üks võimalik tegur mis muudab kodu vähem sõprade võõrustamise kohaks ja kujundab ajakasutust. Kui ka sõbrad teevad kaugtööd on metsiku graafikuga tööle kuluva aja vahelt palju raskem leida sotsiaalselt kõigile sobivat aega ja korraldamiseks energiat. Millele lisandub võrdlemisi uue nähtusena küsimus kes mida sööb, kellel on gluteeniallergia, kes ei söö paprikat, kala, baklažaani või veel midagi mis teeks õhtusöögi makaroniroast huvitavamaks.
Kunagi vajasid inimesed üksteist sageli mitte ainult seltsi, vaid ka meelelahutuse, praktilise abi, teabe ja tegevustes osalemise võimaluse pärast. Täna on palju sellest võimalik teisi kaasamata. Sotsiaalne suhtlus kaotab oma praktilist vajalikkust. Sotsiaalse inimese jaoks tähendab see ka kasvavat üksiolemist, isegi kui ta otsiks hinges seltsi. Hiiliv muutus kujuneb ka ühiskonna probleemiks. Kui inimesed kaotavad harjumuse olla ja teha midagi koos juhuslike võõrastega, nõrgeneb ühiskonda hoidev sidusus.
Lõpuks ka üks märgatavalt positiivne statistiline näitaja. 1995. aastal oli internet 8% ameeriklastel. Täna on vastav näitaja 98%. Ja ärge unustage, et jutt ei käinud meist.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.