Halvad on seda nagunii, aga eriti pahad on head majandusuudised. Need kutsuvad inimestes esile halba majanduslikku käitumist. Seniks kuni seda sügavat tõde seedite, täpsustan, et sellest kirjutas nädalavahetusel Washington Posti arvamusveerus George F. Will kirjeldades, kuidas kunagi kokkuhoidlikud, vähese laenukoormaga ja pangas rahavaru hoidvad ameeriklased muutusid ühel hetkel priiskavateks ja võlgu elavateks.
Tema mureks on rahva seas levinud arusaam, nagu tähendaks börsi tõus rahva rikkuse kasvu. Selle hea uudise peale tõuseb kinnisvarahind. See sunnib suus omakorda vähem säästma ja rohkem laenama, et heaolust osa saada. 2013. aasta seisuga puudusid 45 protsendil peredest pensionisäästud, lootes riigi pensionile, mis on umbes kolmandik tüüpilise pere pensionieelsest sissetulekust. Tulemuseks on paarikümne aastaga viiekordistunud laenukoormus üle 65-aastaste seas, tööealise populatsiooni võlgu elamisest rääkimata.
Jäägu rahavarude mõistliku planeerimise teema majandusuudistele. Mainitud artiklist võib leida tehnoloogiamaailma kaks mõttesilda. Näiteks võib võlgu elamine tähendada eBay-le soodsa äri jätkumist, kui koju ostetud kalleid asju peab kehvade aegade esilemanamise tõttu maha müüma. Nähtus, mida iseloomustab kaudselt pärandišokk.
Selleks ei pea veel keegi lähedastest lahkuma. Piisab kui vanemad soovivad näiteks väiksemale pinnale ümberkolides annetada enda kalliks peetud asju lastele ja lastelastele. Enamasti sobib vastuvõtjale vaid väike osa pakutavast ja nii jõuab eBay letile kunagine rahast väärtuslikumaks peetud kraam või siis visatakse parema alternatiivi puudumisel minema. Ängistavalt hale samm asjade suhtes, mis on kunagi kuulunud kodu märgi- ja väärtussüsteemi. Seegi on näide majandusuudistest, mis osutuvad halvaks majandusuudiseks.
Teine uudise näide kõneleb Facebooki hiljutisest patenditaotlusest. Patent kirjeldab otsustuspuule rajanevat klassifitseerimise algoritmi. Klassidesse jagatakse loomulikult kasutajaid. Teema laiendamiseks sobib Facebooki varasemalt tähelepanu äratanud patent, mille sisuks on hinnata sotsiaalvõrgustikku kogunevate andmete põhjal kasutaja emotsionaalset seisundit.
Emotsioonid ei allu hästi kontrollile ja nendega varjatud arvestamine võib toota nii head kui ka luua halba. Näiteks aitaks taoline info sõpruskonda hoiatada seltskonnaliikme võimalikust kurbusest või enesetapuohust. Samas teenib firma raha eduka reklaamivahendamisega, mida aitab klientide sisemaailma tunnetamine nende vabaduse arvelt edendada. Seegi, varasem patendiuudis, on selgelt majandusuudis... ja vist mitte hea.
Värskelt uudiskünnist ületav Facebooki eelmise aasta juulis esitatud patenditaotlus jagab inimesi vastavalt teenusesse kogunevatele andmetele sotsiaalsetesse klassidesse. Sotsiaalvõrgu liikmed jätavad Facebooki andmeid igapäevaselt kasutatava tehnoloogia kallidusest, kus ja kuidas reisitakse, mida ja kus on õpitud, kas ja kus omatakse kinnisvara jne. Nende andmete alusel omistatakse kasutajale sotsiaalne staatus nagu kommipaber, mille põhjal neid siis virtuaalsel letil reklaamiandjatele edasi müüakse. Kasutajad jagatakse vastavalt sotsiaalmajanduslikule boniteedile kolme klassi: töölis-, kesk- ja kõrgklass.
Ridade vahele peidetuna reedab taotlus firma võimet arvata ära kasutaja sissetulekud. Seda lisaks delikaatsetele isikuandmetele, mille tuvastamine on firmale kergete ülesannete killast. Need on poliitilised vaated, etniline päritolu, tervise või puudega seotud andmed- Tõenäoliselt saadakse Facebooki jäetud jälgedest aimu ka seksuaalsest orientatsioonist. Ametiühingu kuuluvus, DNA ja pärilikkus ning kuritegude registri andmed on vähemalt täna sotsiaalvõrgustiku pidajale raskemini leitavad.
Patent peaks Facebookile ja selle reklaamiklientidele olema hea uudis. Aga kas ikka on? Vaieldamatult on tegemist majandusuudisega. Järelikult otsi sellest midagi halba. Näiteks lisab see uudis õli Facebooki ja teiste suurte online-maailma andmekogujate vastu tärganud pahameelelõkkesse. See omakorda päädib varem või hiljem poliitiliste regulatsioonide lainena ja see ei ole ärile kasulik.
