Kaks sajandit tagasi elanud kultuuriloolastest vennad Jacob ja Wilhelm Grimm kirjutasid üles loo ühest erilisest tüdrukust. Tema isa sõlminud võõraga esmapilgul hea tehingu. Külaline lubanud veski taga seisnud asjade eest suuri rikkusi. Mehe mäletamise järgi seisnud seal vaid õunapuu ja ta oli nõus. Paraku seisis seal ka tema tütar. Võõras oli vanakuri ise. Toonase aja lugudes taluti tänasest rohkemat vägivalda. Pikemalt järgmisi sündmusi kirjeldamata, jääb tüdruk ilma käteta ja põgeneb metsa ning peab läbi loo pöörastes keerdsündmustes kätetuna hakkama saama.
Sarnane käteta väljakutse on ka tänasel tehisintellektil. Materiaalse reaalsuse ja majanduse mõõdikutes väljendub intellektuaalse töö ülim kasulikkus peaaegu alati füüsilise maailmaga tehtavas töös, seda muutes, hoides või optimeerides. Matemaatiline lahend või tarkvara protsess võivad olla sisendiks järgmisele abstraktsele sammule, kuid enamusel juhtudest peaks ka abstraktne analüüs jõudma käega katsutavasse maailma. Isegi muinasjutt leiab tee inimese mõtetesse, kus kujundab närvisüsteemi seisundit.
Täna teevad intellekti eest füüsilist tööd inimesed tehases, laboris või arsti kabinetis. Arvestades TI arengu kiiruse ja sellesse tehtavate tohutute investeeringute tasuvuse survega, vajab intellekt otsese sekkumise väljundit füüsilisse maailma. Kui inimese võimed kujunevad pudelikaelaks, oodatakse kitsikusele lahendust robotitest. Eelmisel aastal avaldatud analüüsis esitati juba tuttavaks saava "intellekti plahvatuse" kõrvale "tööstuse plahvatuse" kontseptioon. Intellekt "plahvatab" eksponentsiaalse kasvu trajektoorile, kui tehisintellekt hakkab ennast ise edasi arendama. Tööstuse süütenöör põleb, kui aeglasemate inimeste asemel asuvad tootmises vajalikke seadmeid valmistama robotid. Plahvatus käivitub, kui automatiseeritud tööstus hakkab valmistama üha rohkem vahendeid, millega automatiseeritud tööstust ennast laiendada.
Intellekti arenguhüppe järel kulub tööstuse plahvatamiseni natuke aega. Inimeste ettearvamatu reaktsioon võib tuua üllatusi, aga neutraalses, analüütilises vaates tuuakse esile kolm põhjust. Esiteks, täna veel napib füüsilist töösooritust kirjeldavaid andmeid. Nende kogumisest kõnelevad uudistesse jõudvad kaadrid kaameratega töötavatest inimestest, kelle iga digitaliseeritud liigutus on robotite õppematerjal.
Teist probleemi teab iga inimene. Füüsilises maailmas ei toimetata vaakumis. Midagi kukub või puruneb, keegi sekkub või muudab eesmärke jne. Inimesed on ettearvamatutest oludes võrdlemisi paindlikud. Robotid alles õpivad toimetama kaootilises olustikus. Kuigi, vestlusrobotid ja inimeste valve alt maailma põgenenud TI mudelid demonstreerivad juba suurt paindlikkust muutuvas ja vastutegutsevas keskkonnas.
Kolmandaks viivituse põhjuseks oleks tootmisvõimsus. See on isegi olemas, aga teeb midagi muud. Enamasti autosid. Aastas valmib maailmas umbes 90 miljonit uut sõidukit. Tootmismaht on teoreetiliselt piisavalt suur. Materjali töötlemise võimekuse arvestuses vastaks see enam kui miljardile inimesesuurusele robotile. Muutusele kuluks aega. Aga vähemalt kooli pole roboteid vaja saata. Õppimist asendab tarkvara versioonide uuendamine. Hiljuti tõdes ka Elon Musk, et ta näeb Tesla tulevikku rohkem robotite valmistajana.
Alanud protsessi signaaliks on Euroopas uus, üle miljardi dollari väärtusega ettevõte ehk niinimetatud "üksiksarvik". 2020. aastal Saksamaal loodud RobCo uue aja äristrateegiaks on robot-kui-teenus. Nad
pakuvad ettevõtetele autonoomset tööstusrobootikat ilma, et kliendid peaks tegema alustuseks suuri investeeringuid. Alfie nimeline robot uurib ise keskkonda, suudab iseseisvalt arutleda ja loomulikult teeb füüsilist tööd. Investorite suure raha panustamine reedab visiooni, milles TI mitte ainult ei mõtle ega genereeri lahendusi, vaid tegutseb ka füüsilises maailmas. Rahvusvahelise robootikaföderatsiooni andmetel lisandus eelmisel aastal ettevõtetesse 603 000 tööstusrobotit ja käesoleva aasta lõpuks lisandub veel 655 000. Tänase seisuga peaks ööpäevaringselt tööl viibima üle 5 miljoni roboti. Robotite tootmise kiirus tõrjub protsessist inimesed sarnaselt elektroonikaettevõtetes toimunud asendusele. Inimkäed ei ole füüsiliselt võimelised tegutsema robotite kiiruse ja täpsusega.
Mainitud ülevaates kirjeldatakse ka ülemineku etappidena kulgevaid stsenaariume. Iga tehnoloogiline revolutsioon kõrvaldab ühed kitsaskohad ja selle läbi paljastab järgmise. Esmalt suureneb TI roll inimestest töötajate juhtimises. Inimestega koos peaks tootlikkust saama kasvatada veel umbes 10 korda. Valmistatakse roboteid. Järgmises faasis hakkavad robotid autonoomselt iseennast tootma. Autorid pakuvad, et robotite tootmisvõimsuse kahekordistumisele kulub alguses umbes aasta. Iga järgmise tsükliga protsessi tõhusus kasvab ja kulud vähenevad. Siis kahaneb füüsiline suurus. Kaugemas tulevikus jõutakse nanotehnoloogilise tootmisprotsessini. Stsenaariumis kasutatud mudelite põhjal lüheneb uuendamise tempo nädalatele, umbes nagu puuviljakärbestel.
Meie aja kultuuriloolased juba kirjutavad üles lugusid sellest, mis juhtub siis, kui intelligentsus lakkab olemast rikkuste väljamõtlemise pudelikael ja seejärel kaob sellelt ka füüsilise teostuse takistus? Ning inimesed võivadki käed küljest lasta
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.