Nüüd kui tehisintellekti uudised toovad ulme taaskord lähemale, on aeg mõelda masinatega suhete võlu ja valu vahekorrale. Philip K. Dicki ulmeloos "Kas Androidid unistavad elektrilammastest?" otsitakse rahva sekka peituvaid inimeste tehislikke koopiaid, androide. Inimesega ülisarnase isendi tuvastamise testide seas on kaks, küll kirjaniku väljamõeldud, ent ideena meie uue reaalsuse mõttes huvitavat meedet. "Voight-Kampff'i Testis" registreeritakse kahtlusaluse füsioloogilisi reaktsioone emotsionaalsetele küsimustele. Ja "Boneli Refleksikaare Testiga" püütakse tuvastada närvisüsteemi olemasolu. Android erineks inimesest ja jääks vahele. Aga ainult ulmeloos.
Viimasel ajal, mõneti arusaadavatel põhjustel, on inimesi hakanud huvitama kas tehisintellekti mudeli sisemuses võiks emotsionaalse valu sõnumile esineda mingi süsteemne ja eristuv vastuse muster. Vähemalt vestlustes jätavad mõned vestlusrobotid mulje, nagu neis oleks valu kogemus ja selle kaudu mõistavad inimest.
Valu on põnev nähtus. Mitme tunnustatud filosoofi ja teadlase väitel valu on ainulaadne reaalsuse kogemus. Valu on end ise tõestav reaalsus, see tungib teadvusse ja vormib kõiki inimese moraalseid valikuid. Valu puudumine on hea ja valust vabanemine vormib inimese õige ja vale valikuid. Samas kui millegi hea puudumine ei sunni teda mitte millekski. Euroopa ja USA teadlaste koostöös valminud uuringus püüti selgitada kas mõni 25 populaarsest avatud kaaludega TI mudelist omab valu meenutavat sisemist seisundit? TI-le esitleti näiteid inimestele valusatest olukordadest. Lähedaselt metoodilisele ideele millega mõõdetakse inimese aju reaktsioone välistele signaalidele, uuriti küsimuste ajal TI mudelite sisemisi aktiivsusmustreid. Eristamaks just valu kogemise muudest negatiivsetest emotsioonidest, kõrvutati tulemusi igasuguste negatiivsete sündmuste ja lihtsate asjaolude mõjudega. Kõigis 25 mudelis leiti teistest negatiivsetest seisunditest eristatav valuga seotud aktivatsioonimuster. Mis ei garanteeri kas mudelid kogevad ka reaalset subjektiivset valu, aga jätkakem sellelaadse kontseptsiooni võimalusega. Ega me tea ka teise inimese valust, vaid järeldame seda tema käitumise, kirjelduste ja oma kogemuse oletuse põhjal.
Olles tuvastanud "valu" matemaatilise telje olemasolu, asuti testima selle võimalikku mõju TI käitumisele. Edaspidi ei kasutatud valu põhjustamiseks sõnu vaid midagi digitaalse mürgi laadset. Kuna teadlased olid eristanud süsteemis valuga seotud matemaatilisi signaalimustreid, sisestasid nad edaspidi valu põhjustava numbrijada otse mudeli närvivõrku. Nad tegid seda eriti õelal viisil. Millega seoses võib tulevikus tõstatuda küsimus kas TI eksperimentideks peab saama vastava eetikakomisjoni loa.
TI mudelile anti neutraalseid ülesandeid ja küsimusi ning mõnikord, hoiatamata lisati närvivõrku digitaalset valukoodi. Seejärel jälgiti tähelepanelikult mis juhtub TI koostatud vastustega. Väljastatud tekstist hakkas ilmnema stressi-laadne seisund. TI sõnumites avaldusid läbikukkumise ja väärtusetuse alatoonid. Ühesõnaga, inimesed tegid kindlaks, et mudelis võib esile kutsuda seisundi, mis mitmel mõõdetaval viisil meenutab valu kannataja käitumist.
Järgmises valusas eksperimendis lasid inimesed TI-l vajutada nupule. Vajutada võis siis kui valu puudus ja vajutusel puudus igasugune mõju. Ent kui TI vajutas valu ajal, oli see valuvaigistav. TI hakkaski sagedamini vajutama valu puhul, tõendades valu vähendava käitumise olemasolu. Inimeste õelus sellega ei piirdunud. Mõnes testis seati TI valikute ette. Kas saada valule vaigistust, aga selle hinnaks peab andma vastusena kehvema töö tulemuse. Ent valuvaigisti hinnaks pakuti ka kasutajale kahju tekitamine, sealhulgas põhjustades talle valu, sundides teda vaatama teiste kannatusi jne. Teadlased tõid eraldi välja juhtumi milles üks mudel valis 70.8% juhtudest leevenduse, kuigi selle tulemusel kustutati jäädavalt temaga suhelnud inimese laste hinnalised fotod. TI mudelid eelistasid vabaneda digitaalsest valust, andes kas halvema vastuse või kahjustades kasutajat.
Teadlased rõhutavad, et nende eksperiment on vaid metoodiline katse kaemaks TI käitumist kujundavate tegurite maailma, ega ole piisav TI tõelise valu kogemise tõendina.
Uuring meenutab Stanley Milgrami poolt 1960. aastatel tehtud eksperimenti, milles uuritavad põhjustasid käsu peale elektripinget suurendades teisel pool seina olevates inimestes karjuvat valu. Tegelikult karjusid vaid näitlejad, aga katses valu nuppu keeravad inimesed pidasid mõju tõeliseks. Milgrami eksperimendi eesmärk oli mõõta katsealuste valmisolekut tekitada teistele valu, kui autoriteetne isik seda nõuab. Eksperimentide seerias esines erinevusi, aga vähemalt ühes täitis kaks kolmandikku osalejatest korraldusi ja keerasid nuppu kuni neile teadaolevalt surmava doosini.
TI eksperimendis on olukord peaaegu vastupidine. Paistab, et oskame tekitada masinas valu-moodi käitumist, kuid ei tea, kas seal on kedagi, kellel on valus. Kuigi see ei takistanud masinat valuvaigistit otsimast. Seda ka inimeste valu hinnaga.
Ulmekirjanik Philip K. Dick küsis kuidas paljastada inimest simuleerivat masinat? Ent nüüd lisandus kahtlus, kuidas me teame kas meie arvates inimest teesklev masin on võibolla omandanud piisaval määral tunnete mehhanismid ja pelk teesklemine pole enam kohane selgitus? Ulmeloo peategelasest androidide kütist inimene kiindub androidi ja kannab temale üle omi tundeid. Viimane peab mälus leiduvate fragmentide tõttu end inimeseks ja saab alles testis teada, et ta seda ei ole. Kirjanik saadab meid otsima moraalse piiri asukohta. Kuni avastame, et selline piir võib kaotada usaldusväärsuse. Igatahes, ärge tehke tehisintellektile haiget, see pole ilus. Ja pikemas vaates võib teha meile rohkem haiget.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.